Miks olla valitsusele tänulik õpetajate streigi pärast?

Urmas Lennuk. Foto: Ain Liiva

Tänane päev on inimarengus avanud uue ukse tehisintellektile. Inimese ja tehisintellekti põhimõtteline vahe seisneb peamiselt selles, et inimesed õpivad vigadest, aga tehisintellekt peaks ideaalis need välistama. Kuidas see õnnestub, näitab ilmselt aeg, kuid vähemalt praegu tuleb meil oma maailmaga endiselt ise hakkama saada ja sellesse maailma kuulub ka õpetajate streik, mille eest tahan õpetajaid ja eriti just valitsust südamest tänada.

John Donne on nelisada aastat tagasi kirja pannud mõtte, et ükski inimene pole saar, omaette, vaid tükike mandrist. Inimkonna teadvuses on seda mõtet heietatud küllap juba tuhandeid aastaid. Alates aegadest, kui meie kauge esivanem koges, et ühe oksakese murdmine on jõukohane isegi lapsele, kuid oksakimpu murda käib teinekord üle jõu ka rammumehele.

Õpetajate streik tuletab meile kõiki neid mõtteid meelde. Küsimus ei ole ju rahas, vaid kokkuleppes, et me ühiskonnana väärtustaksime tulevikku. Kimbukeseks oksteks kogunenud õpetajate ootus seisneb sisuliselt selles, et valitsus märgiks maha plaanid, kuidas me edaspidi seda tööd väärtustame, mis paneb aluse igasugusele inimarengule.