Nädala kaja: meie igapäevane libedasõit

Merly Raudla. Foto: Ain Liiva

Mille poolest jäi silma see jaanuarikuu kolmas, pöörase kiirusega kihutanud nädal?

Nädala jooksul maakonnalehest läbi käinud uudistest puudutas mind kõige enam see, kus juttu tulevase Arvo Pärdi muusikamaja ümber seatud metallaiast. Läksin mina hirmsa hooga mööda Tuleviku tänavat, et spordikiriku eest läbi lipsata ja staadioni juurde trenni jõuda. Seljakott seljas ja kaks suurt silma punnis peas, põrkusin loetud minutid enne trenni algust ületamatu takistusega. Vahtisin tõket kui vasikas uut aiaväravat ja lidusin läbi riigigümnaasiumi hoovi. Jäin nõksa trenni hiljaks ka, aga polnud viga. Järgmisel korral olen targem ja astun kodust mõni minut varem välja.

Sel nädalal on sõiduteed olnud erakordselt libedad. Ka tänaval on tulnud ühte jalga väga ettevaatlikult teise ette tõsta, et külili ei käiks. Neljarattaline kipub omatahtsi liikuma isegi naelrehvidega. Neljapäeval olin teel pealinna ja ilmataat oli taas närvikõdi pakkuvad liiklustingimused loonud. Alalhoidliku naisterahvana ei tundunud mulle turvaline isegi sirge peal üle 90 kilomeetri tunnis sõita. Pigem jäi kiirus 70 ja 90 vahele. 70-le langes kiirus siis, kui mõni uljaspea otsustas mööda sõita ja üles keerutatud lumepilve sees muutus nähtavus nulliks.