Õpetajad ei streigi esimest korda. Meeleavaldusel on nõutud ka tasuta telefonikõnesid

Pensionäride pikett 1993. aasta jaanuaris Toompeal. Foto: Albert Truuväärt

Täna algav üleriigiline õpetajate streik on taasiseseisvunud Eestis ilmselt kõige suurejoonelisem ja märgilisem, kuid tegemist ei ole sugugi mitte esimese streigiga. Lisaks on toimunud rida meeleavaldusi, millest mõni tundub ajas tagasi vaadates lausa kummaline või isegi koomiline.

Nõukogude Liidu lagunemise ajal ja esimesel taasiseseisvuse aastal olid streigid tavalised. Neid peeti nii poliitilistel kui ka majanduslikel põhjustel.

Näiteks 1989. aasta augustis ässitas tagurlik interrinne, mille valdavalt muukeelsete toetajate ainus soov oli säilitada NSV Liit selle senisel kujul, streikima Tallinna bussijuhid ja neil õnnestus pealinnas korraldada paras kaos. Streikisid pea kõik Tallinna Autobussikoondise Lasnamäe filiaali bussijuhid, mis tähendas, et linnaliinibusside liiklus jäi mõneks päevaks praktiliselt seisma. Kaks ülejäänud filiaali aga täies koosseisus ei streikinud, osa maaliinide bussijuhte hakkas teenindama linnaliine ja lisaks läksid tallinlastele appi bussijuhid kõikjalt Eestis, millega õnnestus ka (poliitiline) streik murda. Teiste hulgas käisid Tallinna linnaliinidel sõitmas Rakvere bussid ja bussijuhid.