Rakvere linn on meie, mitte poliitikute oma

Anti Palmi. Foto: Mihkel Leis

Poliitikud tulevad ja lähevad, kuid linn püsib – inimesed püsivad. Kas ikka püsivad? Ilmselt siiski püsivad, kuid poliitikud jätavad oma tegevusega linnale oma jälje. Mõnel puhul on jäljeks mingi uus väärtus, arengumootor või midagi muud, mida on võimalik nimetada positiivseks. Mõnel aga võivad poliitikud oma iseteadlikkusega tekitada selliseid haavu, mis paranevad kaua ning mille armid jäävad näha veel pikaks ajaks.

Praegusel juhul on selleks haavaks, mis oleks võinud jääda tekitamata, Rakvere linna lasteaedade ühendamine ühtse juhtimise alla. Võiks mõelda, et muutused pole ju alati pahad, kokkuhoid on ostujõud ja mida kõike veel. Mis aga antud juhul minul häirekellad helisema paneb, on see, et linnavalitsus oma korraldusega ei ole suutnud järgida kaasaegse juhtimise juurde kuuluvaid elementaarseid muudatuste juhtimise printsiipe. Alushariduse andmine on linnavalitsuse osutatav teenus linnaelanikele ja seda tarbib suur hulk Rakvere linna elanikke. Alushariduses on hõivatud suur hulk inimesi, kes on valdavalt pedagoogid ja abiõpetajad.

Muudatusi, eriti suurt hulka inimesi mõjutavaid, lihtsalt ei tehta, vaid neid juhitakse. Muudatusi ei tehta muutmise pärast, vaid muudatusel peab olema eesmärk midagi parandada, jõuda olukorda, kus midagi on peale muudatuse läbiviimist selgelt parem. Ehk et kuskil peaks olema mingi probleem, mida lahendatakse. Seda mitte poliitiku meelest või jaoks, vaid nendesamade alushariduses reaalselt osalevate inimeste jaoks.