Kolumn: mikrokosmos makrokosmoses

Mari Weber. Foto: Erakogu

Inimaju toimib huvitavalt. Ülemöödunud aastal oli minu aju kaaperdanud Ukraina sõjas toimuv. Möödunud sügisel asus jubedate mõtete pjedestaalil esikohale Iisraeli-Palestiina konflikt.

Mõne aja pärast võtsid aga oma elu kohustused üle kõik võimalikud vabad momendid maailma muresid endast läbi lasta. Tegemist vajavate tööde koormus nagu üle kausiääre ajav haputaigen ja krooniline ajadefitsiit tõid mind ennast maailma tsentrisse. Milline erakordselt ebameeldiv, kuid samal ajal vabastav tunne.

Ma ei ole kunagi päriselt hästi mõistnud, kuidas on võimalik nuriseda enda n-ö esimese maailma probleemide üle samal ajal, kui kusagil käib sõda või lapsed nälgivad. Kuigi säärane mõttekäik on hea harjutus väärtushinnangute seadistamisel, ei ole alati tegemist kõige tervislikuma lähenemisega. Sest maailma mured on suured ja iga päev Putini peale mõelda on halb.