Nädala lind: Kanakull

Kanakull pesal. Foto: Peter Lind

Kanakulli võiks nimetada tänapäeval pigem varesekulliks või tuvikulliks. Üha rohkem kanakulle on viimastel aastatel asunud elama linnadesse ja seal on neile põhiliseks toiduks just varesed, hakid ja tuvid. Mitte et maakullid põhiliselt kanadega maiustaks. Tõsi küll, metsakanalised on kanakullile tõepoolest olnud omal ajal põhiliseks toiduobjektiks, aga nende arvukuse vähenedes pole kanakull enam eriline kana kull.

Tuleb süüa seda, keda loodus pakub, ja ega kanakull ei löö risti ette ka endast suuremate saakobjektide ees. Nii on teada tänu pesakaamerale isegi juhtum, kus kanakullil õnnestus murda endast suurem noor väike-konnakotkas.

Mäletan lapsepõlvest, et kanakullihirm oli talus alati olemas ja aeg-ajalt kull ka kanu rappimas käis. Alati ootamatult. Nii ongi kanakullil kombeks: rünnata saakobjekti ootamatult ja kiire sööstuga. Sellest hoolimata ei saada teda alati edu. Linnas on kindlasti paljudel olnud juhust märgata kanakulli kodutuvi ründamas, ja ikka tuleb ette, et tuvi pääseb vaid ehmatusega. Ega see kulli elu nii lihtne polegi, oma kõhutäie nimel peab ikka tublisti vaeva nägema.