Elades ajastul, mil «Pipi Pikksukka» ringi kirjutatakse (sest seal toimetasid ühes peatükis neegrilapsed), mil rahvastepall pole soovitatav (sest mõni laps võib püüdmisel haiget saada), mil koolide spordipäevade tulemusi ei taheta avaldada (sest viimaseks jäänud laps võib tunda end ebamugavalt), ei saa ma aru, miks pole inimõiguslased lasteluuletust «Meie kiisul kriimud silmad» veel tühistanud, autorit vande alla pannud ega seda ametnikku, kes julges sellise teotuse aabitsasse panna, asumisele saatnud.
Mina lugesin seda luuletust viimati näärivanale, aga mul on see seniajani peas.
Meie kiisul kriimud silmad,