Kodutud loomad haukavad valdade-linnade rahakotti üsna suuri auke

Aasta alguses valmis Rakvere lähistel uus kodutute loomade varjupaik, mille omanikuks on kõik maakonna omavalitsused. Vana varjupaiga juures ronib kolimisautosse koer Panda. Foto: Marianne Loorents

Loomasõbrad on õnnetud, sest Rakvere kodutute loomade varjupaiga kolimisele eelnes väidetavalt paljude asukate eutaneerimine. Samas on varjupaiga ülalpidamine omavalitsustele üsna suur (rahaline) koormus – kui meil ühes vallas vaieldi hiljuti emotsionaalselt tantsutüdrukute kleitidele kuluva 400 euro pärast, siis kodutud kassid-koerad viivad aasta jooksul eelarvest minema kaugelt enam kui 10 000 eurot.

Kodutute loomadega tegelemine on üks omavalitsuse ülesandeid ning valdkonda reguleerib tavaliselt kasside ja koerte pidamise eeskiri. See on olemas igas omavalitsuses, kuid võib vallati-linnati erineda nüanssides.

Omavalitsus peab tagama oma territooriumil hulkuva looma kinnipüüdmise ning tema üleandmise juriidilisest isikust lepingupartnerile ehk varjupaigapidajale. Lepingupartner esitab aga omavalitsusele selle teenuse eest arve. On piirkondi, kus tasu on kuupõhine, teistes kohtades jälle loomapõhine ja kolmandates on kasutusel kombinatsioon mõlemast. Näiteks Lääne-Virumaal on kasutusel kolmas variant.