/nginx/o/2024/02/12/15883175t1hc2c6.jpg)
Homme on valentinipäev, mida meil Eestis tuntakse ka sõbrapäevana. Kellel veel sõbrale kook küpsetamata või kallimale lilled ostmata, jõuab seda muretult teha. Sõbrapäeva on meile aga igati vaja. Arvestades, kui õelaks on ühiskond viimase nelja-viie aasta jooksul muutunud, peaks sõbrapäeva pidamine olema lausa kohustuslik ettevõtmine.
On’s see koroonapandeemia, Venemaa-Ukraina sõja või meie poliitikute tegevuse tagajärg, ei tea, aga igal juhul on ühiskond muutunud tigedamaks kui eales varem. Absoluutselt igale tegevusele, algatusele, ettevõtmisele leidub vastaseid, kes sellest ka häälekalt teada annavad. Näide kasvõi kõige lihtsamini arusaadavast valdkonnast – spordist: Kristjan Ilves tuli Otepää MK-etapil kahel korral teiseks ja korra neljandaks ning ikka leidub sotsiaalmeedias virisejaid, kelle arvates peaks Ilves spordi maha jätma, sest ei tulnud esimeseks. Laskesuusataja Tuuli Tomingas pälvis MM-il kümnenda koha ja avatud kommentaariumis kiidab teda saavutuse eest ehk kümme protsenti kirjutajatest, ülejäänud 90 protsenti tegeleb sõimamisega.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)