Rahvarõivas pilkude ja suhtumiste risttules

Kersti Loite tutvustas rahvarõivapäeval Virumaa kihelkondade rahvarõivaid. Foto: Inna Grünfeldt

Rahvarõivapäev tõi Rakvere kultuurikeskusse haaravaid ettekandeid, uusi teadmisi ja vaatekohti: kuue tiheda tunni jooksul olid mõtete risttules rahvarõivad ja nende kandjad. Rahvarõivahuvilisi oli kokku tulnud 200 ringis, ning ehkki kohad said eelregistreerimisel kiiresti täis, ei jäänud ükski huviline ukse taha. «Sügav kummardus neile, kes tulid Eesti kaugetest nurkadest, esindatud olid ka kõik saared,» ütles rahvarõivapäeva korraldaja, Viru Käsitöösalongi perenaine Kersti Loite.

Iisaku muuseumi direktor Mari Raap ja peavarahoidja Liivi Mölder jutustasid sõna, pildi ja näitusega, kuidas Iisakumaa poluvernikud, vadjalaste järeltulijad, rõivastusid, millega end ehtisid, mis on pavoi ja mis pavoinik. Tekstiilileidudest toodi esile 12.–13. sajandist pärit kindakatke kui Euroopa vanim varrastel kootud kinnas. Et oma silm on kuningas, soovitati tulla muuseumi põnevat pärandit uurima.

Pärandtehnoloog ja koolitaja Anu Pink tegi ettekandes «Vaatame vana pildi sisse» värvikalt selgeks, kuidas vanu pilte uurides tasub võtta põhimõtteks «kahtle kõiges, absoluutselt kõiges», mitte pimesi uskuda seda, mida silm näeb või on pildi juurde kirjutatud. «Alles siis on võimalik midagi välja uurida, kui sa mitte midagi ei usu,» rõhutas ta. «Kõike, mida võimalik, tuleb kontrollida. Mõnikord avastad, et asjad on hoopis teisiti, ja õnnestub kaevata välja väärtuslikku informatsiooni. Selleks on vaja uurida, kes, millal ja miks foto tegi, süveneda detailidesse, võrrelda, otsida teavet kirikuraamatutest ja muudest allikatest,» rääkis ta oma kogemustele tuginedes.