Juhtkiri: näpud mulda!

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Uhtna koolis on algatatud lastele põnev roheprojekt. Kui Virumaa Teatajat külastasid noored töövarjud, siis küsimuste esitamise voorus ei puudutanud nende esimene pärimine mitte ajakirjanduslikku tegevust, vaid kõlas hoopis nii: «Kuidas teie ajaleht panustab rohelisse mõtteviisi?» Inimesed pööravad üha enam tähelepanu rohelisele mõtteviisile.

Kui põlvkond, kes oli täielikult tüdinud kogu lapse- ja noorpõlve saatnud lõpmatust kõplamisest, rohimisest, kastmisest ja kartulivõtust, sai võimaluse osta köögivilja poest ega pidanud enam köögiviljakasvatusele pühendama suurt osa vabast ajast, oli see mingis mõttes vabanemine. See tundus nii peen, linnalik, tsiviliseeritud. Nagu oleks talutarest parketile astunud.

«Ei mullast sul olegi enam suurt lugu,/kui kõndima õpid parkettide pääl,/sääl ununeb loodus ja loomise lugu/ja kõrvadest kustub sul põldude hääl,» kirjutas luuletaja Hando Runnel ettenägelikult aastal 1976. Nüüd oleme sealmaal, et palja parketiga suuremat peale hakata pole ning jätkusuutlikuks eluks on vaja kuulatada põldude ja looduse häält.