«Härra Riim, kas te teate, kus teie rahakott on?» Just nõndamoodi küsis mult telefonis nõudlik naisterahvas. (Tunnistan, et esmalt tahtsin talt küsida, mis tal minu rahakotiga pistmist on, aga õnneks olin vait ...) Ta lisas kohe: «Te käisite täna meie poes.» (Taga targemaks! Tegin vist midagi mök-möki-taolist, et kus see meie või teie pood on.) «Meie pood on seal, kus oli endine Kolhida restoran!» (Vahel on hea, kui oled aastaid samas linnas elanud ja selle ajalugu tunned.)
Tellijale
Kiri: kiitusekiri ausale kauplusele – Rakvere Meie poele (1)
Läbi raputatud ajukäärude ja häbiseguse õnnetunde jõudis mulle lõpuks kohale, et head inimesed leidsid mu õnnetu-õnneliku rahakoti – koos kümmekonna dokumendiga! – Meie poest ja andsid selle Meie poe müüjate kätte. (Pole mõtet pajatada, kuidas ausad leidjad hakkasid mu telefoninumbrit otsima: helistasid mitmele mu tuttavale, sest esimesel korral mu numbrit ei antud – andmekaitse ja turvalisus ikkagi!) Lõpuks nad helistasid mulle. Oeh!