Tapa vald plaanib ette võtta tõsisema koolivõrgu korrastamise

Riho Tell. Foto: Ain Liiva

Tapa vallavanem Riho Tell kirjutab, et haridusvõrgu korrastamise tõttu ootavad valda ees poliitiliselt ebapopulaarsed otsused, kuid möönab, et otsustamata jätmine oleks oma rahva petmine, sest endisel viisil ei saa edasi minna. Raha lõpeb otsa, õpetajaid ei jätku ja hariduse kvaliteet langeb.

Äsja lõppenud haridustöötajate streik jättis mõru maigu juurde kõigi osapoolte jaoks. Streigis osalenud haridustöötajad ei saavutanud seda, mille nimel streigiti, sest 17- eurone õpetajate palgatõus ei olnud kindlasti see tulemus mida oodati. Riigi valitsejate vahel tulid ilmsiks erimeelsused kuidas probleemile läheneda ja seda lahendada. Kohalikud omavalitsused kui valdava osa haridustöötajate tööandjad olid pehmelt öeldes kummalises rollis, sest neist ei sõltunud selles konfliktis mitte midagi.

Peale 17-eurose palgatõusu oli streigil hoopis suurem ja positiivsem tulemus. Nimelt hakati selgelt rääkima meie hariduse probleemidest, mis on aastaid ja isegi aastakümneid süvenenud. Selle asemel et ette võtta põhjalik hariduse reform, on tegeletud "tulekahju kustutamisega" ja sisulist laadi lahendused on "pühitud vaiba alla" nagu Jaak Aaviksoo tabavalt väljendus. Täna enam teisiti ei saa kui tuleb hakata haridusvaldkonna probleemidega sisuliselt tegelema. Küsimus pole vähemas ega rohkemas kui Eesti tulevikus, hariduse kvaliteedis ja selle jätkusuutlikkuses. Pole vist vajalik pikemalt selgitada millist tähendust omab hea haridus riigi majanduse, kultuuri ja kõigi teiste eluvaldkondade kontekstis.

Avalikkuses on tekitanud nõutust asjaolu, et raha on meie haridussüsteemis rohkem kui valdavas osas Euroopa ja kogu maailma riikides, arvestatuna osakaaluna SKT-st, kuid õpetajate palga tõstmiseks raha ei jätku. Kuna suurema osa koolide pidajatest on kohalikud omavalitsused, on suurem osa hariduse rahast nende eelarvetes. Kuhu siis raha kaob enne kui õpetajate palkadeks formeerub? Lühike vastus on – ei kao kuhugi, raha jääb ikka haridusse. Üks kroonilisest raha puudujäägi põhjustest on asjaolu, et püüame säilitada koolivõrku, mis on pärit ajast kui õpilasi oli kordades rohkem kui praegu. See väide kehtib mõistagi kahanevate maapiirkondade kohta, mis territoriaalselt hõlmavad suurema osa riigist. Kasvavatel linnalistel piirkondadel on mõistagi sootuks teist laadi probleemid – koolikohti ei jätku, napib õpetajaid jms.

Kuidas teha nii, et eesti hariduse kvaliteet oleks ka tulevikus maailma tipus, et meil oleks kõrge kvalifikatsiooniga ja motiveeritud õpetajad, et haridus oleks igaühele kättesaadav ja vastavalt võimetele jõukohane? Peame leidma mooduse, kuidas suunata oma vähene ressurss (nii inim- kui rahaline ressurss) täpselt sihitud ja põhjendatud kohta. Hariduse kvaliteedi ja efektiivsuse seisukohalt on suur vahe kas õpetaja õpetab viit või kahtekümmet viit last, kas õpetajal on erialane magistrikraad või üldine keskharidus. Tänaste põhimõtete kohaselt tasustame me kõiki ühe mõõdupuu järgi.

Ainult rääkides me probleeme ei lahenda ega muutusi esile ei kutsu, peavad järgnema ka kaalutud ja mõtestatud tegevused. Tapa vallas on võetud eesmärgiks viia koolivõrk vastavusse tegeliku olukorraga, saavutada seeläbi majandusliku efektiivsuse ja hariduse kvaliteedi kasv. Tapa valla eelarvest kulub haridusele üle 11 miljoni euro aastas, mis moodustab üle poole valla kogueelarvest, seega efektiivsem valdkonna majandamine on valla jätkusuutlikkuse seisukohalt olulise osakaaluga. Mõistagi ei saa tervikpildi hoomamiseks vaid Exceli tabelit kasutada, lahendust vajavate küsimuste ring hariduses on märksa mitmekesisem - lisaks palkadele ka õpetajate koormused, karjäärimudel, alustavate õpetajate tugisüsteem jne. Koolivõrgu korrastamisel ei saa unustada kelle jaoks me seda teeme, kõige keskmes on õpilane ja tema võimalused hea hariduse omandamiseks. Väikestel maakoolidel on kahtlemata omad eelised, eelkõige võimalus omandada põhiharidus kodu lähedal. Kogu valla haridusvõrgu käekäiku silmas pidades peame arvestama ka teiste faktoritega, näiteks 1 õpilaskoha maksumus on väikeses koolis kordi kõrgem kui suuremas koolis, aineõpetajaid napib, suurem on kvalifikatsioonile mitte vastavate õpetajate osakaal. Väikeste põhikoolide (näiteks 50 õpilast) ülalpidamine toimub suuremate koolide arvelt, sest riiklik rahastusmudel on üles ehitatud õpilaste arvu, mitte koolide arvu põhiselt.

Plusse ja miinuseid kaaludes peame mõtlema milline variant on meie laste haridust silmas pidades parim. Tapa valla koolivõrgu analüüs näitab, et koolivõrgu korrastamisega on võimalik kokku hoida märkimisväärselt raha ning suunata see näiteks õpetajate palgatõusuks.

Muudatuste elluviimisel on oluliseks faktoriks poliitika, seda nii riiklikul kui kohalikul tasandil. Kas see meeldib või mitte, kuid naiivne oleks selle faktoriga mitte arvestada. Kohalikul tasandil võib saada poliitilisest vaatenurgast kõige tõsisem reformi komistuskivi. Hariduse reform puudutab peaaegu igat inimest, mistõttu tekitab igaühes ka mingeid emotsioone, ja mis seal salata, valdavalt negatiivseid. Seetõttu ongi poliitikul lihtsam jätta otsustamata kui kutsuda esile enda suhtes negatiivseid emotsioone. Samas oleks otsustamata jätmine oma rahva petmine, sest endisel viisil edasi ei saa - raha lõpeb otsa, õpetajaid ei jätku ja hariduse kvaliteet langeb.