Kolumn: lood ja legendid väärivad mäletamist

Kaili Õunapuu-Seidelberg. Foto: Marianne Loorents

Selle teksti kirjutamiseks sain tõuke sel nädalal, kui välja kuulutati järjekordne Virumaa kirjandusauhinna võitja, kelleks sel korral oli Rein Raud raamatuga «Katkurong». Tegu on väga hea romaaniga, milleks on kirjanik ainest ammutanud oma perekonna lugudest: raamatu peategelase ja Rein Raua vanaisa eluloos on nii mõndagi sarnast.

Raamatu lugemine pani mind aga mõtlema sellele, kuidas me tahame ja oskame oma perekondade lugusid säilitada. Kirjandusest on meile ju tuttavad paljud erilised ja hinge puudutavad perekonnalood, näiteks Leelo Tungla «Seltsimees laps» või Ruuben Lamburi «Alutaguse saaga». Need on lood, mis räägivad tavaliste eestlaste elust ajaloo keerdkäikudes. Iga perekonna loos on nii kurbi kui ka rõõmsaid seiku, erilisi inimesi ning legendaarseks saanud lugusid. Aga kas me neid teame ja neid edasi räägime? Minu enda suguvõsas on näiteks selliseks tegelaseks keegi Otto Õunapuu, kes olla olnud vägev rammumees, kuid kahjuks õnnetult metsatöödel surma saanud. Meist keegi pole teda näinud, aga me kõik teame seda lugu …

Lisaks lugudele on ju palju muidki asju, mis vääriks säilitamist, näiteks vanad fotod. Põnev on sirvida vanu pildialbumeid ja uurida fotokarpide sisu: sajand tagasi oli pildistamine paljude perede jaoks suursündmus, mille tarbeks pandi end piduriidesse ning võeti kangeid poose. Lisaks jäädvustas fotograaf tihti pulmade kõrval matuseid, sest oli see ju sündmus, mis kogu suguvõsa kokku tõi.