Juhtkiri: peame rääkima sõjast

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Sõjast räägitakse palju. Üha rohkem ka selles võtmes, et meie siin Eestis ei saa pead liiva alla peita ning mõistlik on tegeleda ohuks valmistumise ja ohu ennetamisega. Kui Tallinna tänavatele seati näitus puruks pommitatud pealinnast, ärritas see paljusid inimesi, sest tunti, et sõjahirmu tekitamisega on mindud üle piiri. Kas sõjast peaks üldse rääkima?

Kuni 2022. aasta 24. veebruarini tunduski sõjast rääkimine hirmutamisena. Mitte ükski täie mõis­tusega inimene ei arvanud, et Euroopas lahvatab sõda – on 21. sajand ja vähemalt suurriigid ning -rahvad võiksid juba täie mõistuse juures olla. Aga ei olnud. Alles sõja valguses nägime, et hull ei ole mitte ainult üks president, vaid suur osa riigist koos oma kodanikega. Seni, kuni idanaabri lihtrahvas peab hingesopis agressiooni ja vägivalda normaalsuseks, ei jäägi meil muud üle kui rääkida ja valmistuda. Et ükskord hilja ei oleks.

Venemaa (või Nõukogude Liit) on praeguseks pea kõigi oma kunagiste ja praeguste naabritega sõda pidanud või neile relva ähvardusel üritanud oma tahtmist peale suruda. Ja pole ühtki märki taltumisest. Seepärast ei ole sõjaohu jutud tühjad jutud.

Elamine roosas mullis on ohtlik.

Sõjahirm ongi kahe teraga mõõk: kui sulgeda silmad, võib meelest pühkida sõja Ukrainas, aga see ei tee seda olematuks, küll loob petliku illusiooni igikestvast turvalisusest, aga kui elada sõjapaines, võib kaotada eluusu, töövõime, vaimse tervise.

Elamine roosas mullis on ohtlik, sest siis tabavad kriisid ja ohud meid ootamatult ja me ei ole nendeks valmis. Elamine mustas mullis on niisama ohtlik, sest siis võib ühel hetkel tunduda kõik ükskõik.

Kunsti üks ülesandeid ajast aega on olnud hoida vaim ergas, tuletada meelde valupunkte, rääkida ohtudest ka siis, kui me ei taha või ei oska neid märgata. Jah, Tallinnas väljas olevad teosed mõjuvad painavalt. Ent ajalehefotodest, millel on purustatud majad Ukrainas, laseme pilgul juba eriliste emotsioonideta üle libiseda.