Uitmõtteid Eesti riigi aastapäeva eel

Ruuben Lambur. Foto: Marianne Loorents

Keegi on öelnud, et kodumaa ei ole siin või sääl, kodumaa on sinus eneses. Aga isamaa, meie isade maa, on siin. Ta on siin ja praegu ja on olnud seda iidsetest aegadest.

See väike ilus maa ja need hallid paesed nõod siin Põhjala piiril, mille meie kauged esivanemad kord rahvaste rände ajal endile igaveseks eluasemeks valisid, on olnud meie rahva kodu ja häll. Ta on olnud meie esivanemate rõõmude ja murede maa, tantsude ja laulude maa. Ta on meid toitnud ja ajalootormides tugevana hoidnud. Tema eest on võideldud ja elu antud, aga meie rahvas ei ole teda kunagi maha jätnud, hoolimata sellest, et see väikene maa on olnud paljude suurte ja võimsate anastajate tallermaa, näinud orjaaegade kurbvalusaid sajandeid.

Ikka ja jälle on mõnel suurel ja vägeval olnud vaja siin rüüstamas ja ohvreid nõutamas käia. Olid need siis ristirüütlid, kes risti ja mõõgaga meile orjust rajasid, või Juhan Julma sõdalased Liivi sõja päevil, kui nad Lõuna-Eestit rüüstates Tartu linna maha põletasid, mehed, keda kätte said, tapsid ja naised juukseid pidi sõjavankrite külge seotult Venemaale orjadeks viisid.