Nädala kaja: müütiline taluõu

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Riigi aastapäeva nädalal jäin mõtlema sellele, kuidas Valdur Mikita on kirjutanud, et mingil moel otsime eestlastena alati taga müütilist taluõue – seda seletamatut paika, kus sulanduvad kokku lapsepõlv ja igatsus oma paiga järele, kuhu ei ulatu kellegi kõrvalise silm.

Paika, kus vana rehetare sirelipõõsastega ääristatud hoovis kasvavad uhked pojengipuhmad, talulilled, ebajasmiin ja martsipaniõunapuu ning suur suislepp, tikrid, sõstrad, vaarikad. Kus majaesisest kiviktaimlast-iluaiast viib jalgrada heki vahelt tarbeaeda. Hoovi servas on kindla peale kooguga kaev, vahva kriuks sees. Välisukse kõrval kindlasti pink, kus jalga puhata. Koht, kus keegi on alati kodus ja ootab. Tabavalt on ta kirjeldanud seda kui ühe väikese rahva ühist unistust, raskesti sõnastatavat soovi, kuidas tahaksime elada.

Võibolla see selgitab omal poeetilisel kombel meie tihtipeale tõrksat loomust, jonnakust ja isepäisust. Tõtt-öelda võib pahandada küll, kui süda igatseb lihtsalt lapse kombel maale vanaema juurde, ent argipäev nõuab, et mõtleksime maksudele ja poliitikale, kavadele, plaanidele, toidukorvi maksumusele, haridusreformile, keskkonnaprobleemidele, omavahelistele ja välisprobleemidele ...