Eesti piir peab olema ka sõjaliselt kaitstud

Punkrite joonised Foto: Kaitseministeerium

Et kaitsta Eestit esimesest meetrist vajame lisaks olemasolevatele piirirajatistele ka kaitserajatisi. Eesti kaitsmiseks on kaitserajatisi vaja ka Läti ja Leedu piiril, selleks ongi Balti riigid välja tulnud kaitsevööndi ühisalgatusega. Kaitsevööndi rajamiseks on kaitseministeerium alustanud kohalike omavalitsustega suhtlemist ja peagi on plaanis ka rahvakohtumised.

Hiljuti Balti kaitseministrite kinnituse saanud kaitsevööndi teemast on kõlama jäänud eelkõige 600 punkrit, tegelikult on kaitsevööndi algatus aga mõnevõrra mitmetahulisem, hõlmates lisaks kaitsetugipunktidele ka paarikümmet ladustamisala kindlustuselementide, nõndanimetatud draakonihammaste ja lõiketraadi rahuaegseks hoiustamiseks. Olgu kohe öeldud, et piirile neid rahuajal keegi panema ei hakka, meie eelhoiatus toimib hästi.

Oleme näinud erinevaid hinnanguid kui kiiresti suudab Venemaa oma relvajõud üles ehitada, praegune aeg on meie võimalus ja see tuleb targalt ära kasutada keerulisemate rajatiste ehitamiseks, mis võtavad kauem aega. Kaitserajatiste eesmärk on suurendada meie kaitsevalmidust ja seeläbi vältida sõjalist konflikti piirkonnas. Teeme seda selleks, et Eesti inimesed saaksid end turvaliselt tunda. Lähtume põhimõttest, et Balti riigid on üks operatsiooniala ja seetõttu on igati mõistlik ehitada kaitserajatised ühiselt koos Läti ja Leeduga koordineerides, et vältida võimalikke lünki nii nagu see ajaloos juhtus Maginot´ liiniga.

Õpime Ukraina kogemusest

Ukraina kogemus näitab kuivõrd efektiivsed on lihtsad tõkestusmeetmed vaenlase soomusmanööverüksuste seiskamiseks. Meil ei ole plaani rajada lõputuid kaevikute jadasid, vaid täpselt paigutatud kaitsetugipunktide süsteem, mis keskkonnatingimusi arvestades vaenlase üksused ummikusse suunab, et need seejärel hävitada.

Punkrite ehitamiseks alustame läbirääkimisi kohalike kogukondadega, väljakäidud arv 600 on orienteeruv ja need punkrid, mida rahuajal valmis ei saada, tuleb ehitada ja paigaldada siis, kui kriis on juba ukse ees.

Siinkohal tulebki veel korra rõhutada, et rahuajal ei paigutata kaitsevööndisse ei miine, lõiketraati ega nn. draakonihambaid ja seal liikumine on jätkuvalt turvaline ning suures osas ka vaba. Plaanis ei ole ka punkreid eraldada taraga, küll aga on need plaanis lukustada.

Tugipunktid rajame nii kagusse kui ka kirdesse, täpsed asukohad on selgumas lähiajal. Planeerimistegevus selles osas käib paralleelselt koos läbirääkimistega.

Kaitserajatiste puhul paigutatakse elemendid maastikule hajutatult, arvestades nii vastase võimalikku tegevust kui ka keskkonnaanalüüsi tulemusi, samuti kaitseväe üksuste lahinguplaani.

Näeme, et kogukondade roll saab siin protsessis olla suurem kui nt. harjutusvälja puhul, kus paindlikkus pole sel määral võimalik.

Punkrid on suletud, ümbrus valdavalt senisel kujul kasutatav

Majutuspunkrid hakkavad valmides sarnanema pigem maakeldritega, sulandudes selliselt üsna hästi kohaliku maastikuga. Ühes tugipunktis on umbes 15 "maakeldrit" ja see asetseb hajutatult umbes ruutkilomeetri suurusel maa-alal. Majutuspunkrid on umbes elutoa suurused, 35 ruutmeetrit ja peavad mahutama jaosuuruse üksuse, 10 sõdurit koos nende varustusega.

Rahuaja tingimustes ehitatakse kaitsevööndi elemendid valmis põhimõttel – "sinna kuhu võimalik, nii palju kui võimalik ja nii kiiresti kui võimalik". On mõeldav, et mõni punker on maaomaniku poolt rahuajal kasutatav muulgi otstarbel, kuid siiski tuleb meeles pidada, et kaitseväel peab olema võimalik neid igal ajahetkel kasutusse võtta, ja seda ka aeg-ajalt toimuvate õppuste raames.

Kaitsevööndi alal paiknevad teed, metsad, põllud ja kõik see, mis jääb "maakeldrite" vahele – jääb täpselt nii, nagu seni on olnud, senisel kujul kasutatavaks ja läbitavaks.

Praegu oleme protsessi alguses, seetõttu ei saa veel öelda ka kuhu täpselt tugipunktid ja punkrid tulevad. Kaitseministeeriumi eesmärk on jõuda kokkuleppele maa kasutamise osas – kas see on müük või kasutusrent, sõltub läbirääkimistest maaomanikega.

Oluline on rõhutada, et mitte midagi ei juhtu maaomaniku nõusolekuta. Alanud aasta kulub peamiselt planeerimisele, loodame selle aasta teises pooles koostöös Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusega valmis jõuda ka näidispunkriga, et seda siis avalikkusele ja kohalikele tutvustada.