Tugipunktid rajame nii kagusse kui ka kirdesse, täpsed asukohad on selgumas lähiajal. Planeerimistegevus selles osas käib paralleelselt koos läbirääkimistega.
Kaitserajatiste puhul paigutatakse elemendid maastikule hajutatult, arvestades nii vastase võimalikku tegevust kui ka keskkonnaanalüüsi tulemusi, samuti kaitseväe üksuste lahinguplaani.
Näeme, et kogukondade roll saab siin protsessis olla suurem kui nt. harjutusvälja puhul, kus paindlikkus pole sel määral võimalik.
Punkrid on suletud, ümbrus valdavalt senisel kujul kasutatav
Majutuspunkrid hakkavad valmides sarnanema pigem maakeldritega, sulandudes selliselt üsna hästi kohaliku maastikuga. Ühes tugipunktis on umbes 15 "maakeldrit" ja see asetseb hajutatult umbes ruutkilomeetri suurusel maa-alal. Majutuspunkrid on umbes elutoa suurused, 35 ruutmeetrit ja peavad mahutama jaosuuruse üksuse, 10 sõdurit koos nende varustusega.
Rahuaja tingimustes ehitatakse kaitsevööndi elemendid valmis põhimõttel – "sinna kuhu võimalik, nii palju kui võimalik ja nii kiiresti kui võimalik". On mõeldav, et mõni punker on maaomaniku poolt rahuajal kasutatav muulgi otstarbel, kuid siiski tuleb meeles pidada, et kaitseväel peab olema võimalik neid igal ajahetkel kasutusse võtta, ja seda ka aeg-ajalt toimuvate õppuste raames.
Kaitsevööndi alal paiknevad teed, metsad, põllud ja kõik see, mis jääb "maakeldrite" vahele – jääb täpselt nii, nagu seni on olnud, senisel kujul kasutatavaks ja läbitavaks.
Praegu oleme protsessi alguses, seetõttu ei saa veel öelda ka kuhu täpselt tugipunktid ja punkrid tulevad. Kaitseministeeriumi eesmärk on jõuda kokkuleppele maa kasutamise osas – kas see on müük või kasutusrent, sõltub läbirääkimistest maaomanikega.
Oluline on rõhutada, et mitte midagi ei juhtu maaomaniku nõusolekuta. Alanud aasta kulub peamiselt planeerimisele, loodame selle aasta teises pooles koostöös Riigi Kaitseinvesteeringute Keskusega valmis jõuda ka näidispunkriga, et seda siis avalikkusele ja kohalikele tutvustada.