Juhtkiri isegi kehva ilma saab armastada

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Õhtud on juba veidi pikemad ning talvest väsinud inimesed otsivad loodusest innukalt esimesi kevademärke. Loodusel on aga üsna ükskõik inimesest, tema toimetab omasoodu ja nii lubavad sünoptikud, et veel märtsiski saame tunda pakast.

Kui on ilus talv, mil on parajalt lund ja külma, pole kevadeootusega kiiret – alles märtsis hakkad mõtlema, et oleks tore varsti mõnda lumikellukest kohata. Kui on aga niisugune talv nagu sel aastal, et pakane ja sula vahelduvad üleöö, on jääliustikeks muutunud tänavatel tormituules ja kaela kallavas vihmas ukerdades ainus soov, et kevad ometi kord saabuks. Siiski oleme rahvana siia jäisele ja soisele maale pidama jäänud.

Kui meie esiisad kuskilt Uuralitest astuma hakkasid – kui see ikka oli nii, teadlased pole ka vist päris kindlad – ja Läänemere kaldale jõudsid, siis mingil põhjusel otsustasid nad siia pidama jääda. Miks, seda tahaks paljud teada. Regio atlast neil ilmselgelt käepärast polnud ja ilmselt ka teadmist mitte, et kusagil on parem kliima. Või kas sinna parema kliimaga paika olekski enam mahtunud? Mõned – hilisemad ungarlased – igatahes mahtusid ja panid oma pakid Doonau kaldale maha. Tont seda teab, oli siia jäämine nüüd halb või hea otsus.

Suvel tundub ju Eesti maailma kõige ilusam ja mõnusam paik elamiseks ning pole enam meeleski, et iga talv on üks rist ja viletsus ja sant suusailm. Pigem tasub leppida sellega, mis on, sest pole see maakera sugugi nii inimsõbralik paik, kui võib tunduda. Paradiisisaari on vähe ja eks sealgi on omad probleemid. Kõrbeid, paljude jaoks talumatu kliimaga troopilisi vihmametsi, kõledaid kõnnumaid ja muid seesuguseid paiku on palju rohkem. Lepime siis sellega, mis meil on, ja ärme ole end Läänemere äärde sisse seadnud esiisade peale väga pahased.

Siia paikseks jäänud esivanemad ei hoolinud teadmisest, millise mätta otsas suvel päevitades kõige pruunima naha saab. Siia jäid nad selle pärast, et piirkond pakkus parimat äraolemist aasta ringi.