Repliik: inimesed on päris

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Istusin teisipäeva õhtul Kanuti Gildis teatrisaalis ja tundsin, kuidas laval esitatu toimel tõusid ihukarvad püsti. Hea teatrietendus suudab pugeda naha alla, aga teater võib mõjuda ka füüsiliselt. Tunned oma sees, kuidas see nihutab midagi paigast, muudab mõttenurki. Restardib aju.

Samal ajal hiilib tehisintellekt üha tugevamini meie igapäevamaailma ja võtab tegemisi üle. «Küsi

AI-lt,» kõlab juba üsna tavalise soovitusena. Jah, AI ehk tehisintellekt võib anda vastuseid, hinnata tooteid või kirjutada ette antud sõnade põhjal välkkiirelt luuletuse.

Aga ma ei usu, et seda, mida suudavad inimesed teatrilaval, tehisintellekt niipea suudaks. Seni, kuni meie meeled ei tuimestu, seni, kuni saame ikkagi minna argiõhtul teatrisse ja vaadata süljepritsmeid ning kuulata täiesti lummatult, mida lavastaja ja näitlejad publikule öelda tahavad, ei ole tehisarul inimese üle võimu. Mitte ligilähedalegi. Las ta kirjutab oma külma ja mittemidagiütleva haiku. Inimesed on päris.