Kasepuu kuulutab kevade algust

Kasepuud. Foto: Elmo Riig

Tänavune tali algas juba hingekuu lõpunädalal ning on olnud imeline oma lumerohkuse ja pehmete ilmadega. Lausa nõnda põhjalikult imeline, et kevadeootus on juba võimsalt hinge jõudnud. Ja ilmataat on seda ootust võimendama asunud, sest ka ilmad on kevadiseks muutunud ja näivad veel nädalaid sellistena püsivat hoolimata asjaolust, et kevade ametlikku algust on veel pikalt oodata.

Kevadeootust kinnitab ka juba esimene kevadeennustaja – kasepuu, kes on hakanud päikeselisemate kohtade peal pungi looma. Sageli jääb kase pungumise hakatus naistepäeva aega, aga samas polegi nii harv seda märgata juba vahel ka vastlapäeva paiku. Seetõttu võtamegi kõneks kevadeootuse tunnistaja kasepuu ja selle, mida tema juba nähtavad pungakesed meile pakuvad.

Kask on üleüldse üks eriline kasvuline. Ainuüksi juba väljanägemise tõttu. Oma heleda naha, hapra keha, erkrohelise kuue ja neitsiliku puhtuse lõhna tõttu jääb ta läheduses külmaks vaid betoonist süda ja asfaldist hing. Nõnda on see iidseist ajust olnud, et ta ugrirahvaile kaitsev ning püha olend on olnud, kelle koore all jumalate loodut kaitsvad haldjaneitsid elutsevad. Kas siis sellel või muul põhjusel, aga kasekeste läheduses muutub meel helgeks ja tusatuju väheneb. Seda on ka kauged esivanemad tajunud ning ta hinge kosutavaid omadusi märganud lisaks väga laiale ainelisele kasutusele. Kask on kasulik juurelõpust lehetippudeni välja. Sellest kõigest aga edaspidi – seekord keskendume pungadele. Põhjusega on usutud, et just see kõige väekam elujõud on kasekese ihu mööda pungadesse voolanud ning neis ta just tipnebki.