Vaade: mida rohkem paberit, seda puhtam p...(?)

Siim Mihailov. Foto: Ain Liiva

Kohtuveskid jahvatavad omasoodu ja keerulistele protsessidele võib minna aastaid. Kolme kohtuastet läbides lausa kümnend. Kohtust saab õiguse, aga õiglust tuleb teinekord kuskilt mujalt otsida.

Seda, et asjaajamises oldaks täpne, soovivad ilmselt kõik eestlased. Paraku toob see kaasa olukorra, kus seaduste ja määruste «tõlkimiseks» läheb vaja juristide abi. Teemasse süvenedes selgub, et juriidilised tekstid on kirja pandud just selliselt, et kõik neist üheselt aru saaksid. Sellest hoolimata tekivad pretsedendid, sest õiguslikud esindajad võivad kohtus välja tulla uudsete lahendustega, mis võivad nii prokuröri kui ka kohtuniku kulmu kerkima panna.

23. veebruaril Jõhvi kohtumajas peetud istung näitas vaid seda, et üks näpuviga võib päädida kogu kohtuasja nullimisega. Ja toimikuid oli seal omajagu – lausa viis 30 sentimeetri kõrgust virna. Riigile kujuneb selle kohtuasja hinnaks üle 85 000 euro ja 39-aastase Risto puhul tuleb hinnangutega targalt ringi käia. Juhtunust jäävad paberite peale jäljed sellest, et süüdistatu ei andnud end näole, mille järel kuulutati ta Euroopas tagaotsitavaks. Seejärel vahistati mees tema töökohal Prantsusmaal ja toodi konvoiga tagasi kodumaale. Peale kuupikkust vahi all olemist lasti Risto vabadusse ja tõenäoliselt tehakse 3. aprillil tema suhtes õigeksmõistev kohtuotsus. Puhas nagu prillikivi, kas pole?

Samas esitati Ristole süüdistus kuritegelikku ühendusse kuulumises, süstemaatilises grupiga sissetungimises ja varastamises, kelmuses, dokumendi võltsimises ja võltsitud dokumendi kasutamises. Tõenäoliselt ei saa me kunagi teada, mida see kaasus endast päriselt kujutas.

Selge on see, et ebaseaduslikult või vildakatel alustel tehtud jälitustoimingutel pole Eestis kui õigusriigis kohta ja nii kogutud tõendid on kahtlase väärtusega. Teisalt ei vähenda üks kehvasti vormistatud dokument mitte kuidagi jälitustegevusega kogutud tõendite sisu. Või siiski?