Kolumn: inimene võib haihtuda

Raivo Riim. Foto: Ain Liiva

«Õpid tõrjuma mälestusi, mis käivad sul aeglaselt kannul. Inimene võib haihtuda ainsa ohkega. Silmapilk on igavene; inimene muutub selles üleni heliks, siis hävib tuhaks; tema surma kaja kestab kauem kui ta enese elu.» (Yvonne Vera «Kivineitsid»)

Juba neljandat kuud näen kannatavat ema, kes leinab oma noorelt surnud poega. Kaotus on alati valus, eriti ülekohtune ja leppimatu on igale emale lapse surm.

Seistes silmitsi kaotusega, ei suuda peale matuseid enam midagi teha, tegutsemisvõimetus on kõikehaarav, apaatia tungib kajana mõistusesse. Leinaprotsessi kirjeldades ütleb psühhiaater Elisabeth Kübler-Ross, et kaotusega silmitsi seistes ootavad meid ees neli etappi, mida tunnistades ja läbides on lootust leida taas elule mõte. Seda protsessi nimetatakse ka leinatööks. Et taastuks tavapärane elurütm, tuleb need etapid läbida.

Sellega kaasnevad muutused inimese emotsionaalses seisundis ja tegeleda tuleb erisuguste tunnetega. Lein on ajas muutuv ja dünaamiline.