Jaak Aaviksoo: noored õpetajad pole koolidesse oodatud

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Foto: Arvet Mägi

Reedel peeti Rakvere gümnaasiumis hariduskonverentsi, kus esines sõnavõtuga ka haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kes konverentsi järgselt lahkesti ka Virumaa Teataja küsimustele vastas.

Koolireform tingib paljude õpetajate töötajäämise. Kuidas ollakse selleks probleemiks valmistunud?

Seda, mismoodi reform täpselt välja nägema hakkab ja missuguse kiirusega aasta jooksul koole vähemaks jääb, me praegu veel ei tea. Aga selge on see, et õpetajate arv kahaneb. Pole teada, kas see arv kahaneb kiiremini, kui õpetajaid pensionile siirdub, või mitte, see sõltub ka reformi kiirusest.

Selles küsimuses on palju määramatust, seega on veel vara öelda, kuidas võiksid õpetajad ümber spetsialiseeruda. On võimalus, et osa õpetajaid siirdub lasteaedadesse, kindlasti kasvab täienduskoolituste hulk Eestis ehk elukestev õpe, nii et hea õpetaja tööta ei jää.



Kord räägitakse reformi puhul rahapuudusest, siis jälle öeldakse, et raha on küll. Mis reformi ikkagi tingib?

Ühte ja selget põhjust ei ole, haridust füüsikaseaduste järgi võtta ei saa. Põhjuseid on palju, kuid kõige lihtsam põhjus on selles, et meie koolisüsteem on üles ehitatud siis, kui meil sündis 25 000 last aastas, nüüd aga sünnib 14 000. Seega tuleb süsteem ümber korraldada.

Loomulikult ei saa kõrvale jätta ka kvaliteeti ega raha.

Samuti võiksid põhikool ja gümnaasium olla ikkagi erinevad asutused.



Aga kui tuleb hakata maksma õpilaste veo ja majutuse eest, siis kokkuhoidu ju ei tule.

Transport ja majutus ei lähe kindlasti nii palju maksma kui tühjade klasside kütmine või tühjadele klassidele õpetamine. Pealegi ei vasta tõele ettekujutus, et väga palju pikeneb õpilaste koolitee, sest tehtud rehkenduste põhjal ei pikene see üle Eesti kokku isegi 10%.



Kas olukord, et kõrgkooliõpinguteks valmistab ette vaid akadeemiline gümnaasium, ei tingi olukorda, kus ametikoolidest enam kõrgkooli ei mindagi?

Ma ei näe põhjust, miks peaks tugev gümnaasium takistama ametikooli õpilasi jätkamast õpinguid kõrgkoolis.

Samuti ei kavatse keegi teha tupikteed ametikooli õpilastele, et nemad ei saaks enam kõrgharidust omandama asuda.



Milline on õpilaste kaasatus reformi küsimuses?

Kooliõpilastel on oma esindusorganisatsioon.

Muidugi on küsimus, kui laialt nad suudavad üle Eesti ühendusi luua, aga võimalus avalikkuse ees arvamust avaldada on kõigil.



Kas ei ole probleem, et koolitee pikenemine võtab õpilastelt vaba aja ning võimaluse tegeleda harrastustega ja huviringides?

Üliõpilased käivad ju ka ülikoolides ja veedavad oma vaba aega, sama on kutsekoolide õpilastega. Mõningatel juhtudel gümnasistide koolitee küll pikeneb, aga ma ei näe, et gümnaasiumiõpilased selles osas teistest väga erineksid.

Praegu võtab Tallinna lähivaldade õpilaste koolitee mõnikord pea kaks tundi päevas. Seda, et maakondades koolidele ligipääsetavus kehvem oleks kui reeglites kehtestatud, karta ei maksa.



Kas koolireform maapiirkondades elu hääbumist ei põhjusta?

Tuleb vaadata, mis on põhjus ja mis tagajärg. Kui maapiirkondades oleks väga palju inimesi, siis oleks seal ka gümnaasiumid, kuid me räägime ju õpilaste vähesusest.

Eesti on väga tiheda teedevõrguga maa, nii et pole midagi loomuvastast, kui töökohad näiteks koonduvadki linnadesse, Lääne-Virumaal siis Rakverre. Antud juhul on olulisem, et töökohad siit ära ei kaoks.

Kas on ette näha ka gümnaasiumiõppe sisulist muutust, et kõiki õpilasi ei võetaks enam ühtse mõõdupuu järgi ja juba gümnaasiumis saaks spetsialiseeruda mingitele kindlatele ainetele?

Valikainete mahtu on uues õppekavas kasvatatud. Maailmas on kaks traditsiooni, on angloameerika ja kontinentaaleuroopa traditsioon, meie oleme seotud Saksa mudeliga, oluliselt rohkem kui Põhjamaad, kus on pidevalt pooldatud liberaalsemat ja pragmaatilisemat haridusparadigmat.

See oleks väga kardinaalne reform ja alles tehti uus õppekava, üks aasta pärast vastuvõtmist hakata seda ümber tegema oleks mõtlematu.

Rõhuasetusest võib aru saada, kuid iga inimene võiks ikka osata rehkendamist ja mõnd võõrkeelt.



Millest tuleneb teie arvates praeguste kooliõpilaste suur huvipuudus õppe- ja koolitöö vastu? Kas ministeerium toetab koole tehniliste vahendite soetamisel, et õpetajate tööd lihtsustada ja tunde huvitavamaks teha?

Muidugi on huvipuudus probleem, kuid see sõltub täielikult õpetajast ega sõltu peaaegu üldse tehnilistest vidinatest, mida õpetaja kasutada saab.

Kõik algab ja lõpeb õpetaja isiksusega. Mina olen nõus kuulama inimest, kellel pole ei slaidiprogrammi ega muid lisavahendeid, kui ta räägib huvitavat juttu. Ministeerium väljastpoolt tunde huvitavamaks teha ei saa.

Noor inimene pole praegu teistsugune, kui ta oli 20–30 aastat tagasi. Isegi keeruline füüsikaklass pole oluline, Newtonile kukkus õun pähe ja piisas sellestki. Nüüdisaegsete vahendite soetamine on juba kohaliku omavalitsuse ülesanne.



Õpetajate streigi tulemusena lubas ministeerium palgatõusu nooremõpetajatele, aga mis saab ülejäänutest?

Palk saab tõusta siis, kui majandus edeneb.

Kui tõuseb rahvuslik rikkus, tõusevad maksud ja saab tõsta ka palkasid. Õpetajate palgatõus on kindlasti vajalik, kuid tagasihoidlike võimaluste puhul tuleb vaadata, keda eelistada. Seega on praegu prioriteediks seatud nooremõpetajad, kelle palgatõus 608 eurolt 700-le on märkimisväärne.



Kas noort motiveerib, kui ametiastme tõustes palgatõus väiksemaks jääb?

Järgmisel päeval nooremõpetajast veel pedagoogi-metoodikut ei saa. Palgatõusu vahe jääb küll väiksemaks, kuid õpetaja astmele tõusmiseks läheb ikkagi ka aega.

 Ja tuleb loota, et majandus paraneks, siis saab mõelda ka järgnevatele sammudele. Ma loodan, et õpetajad saavad sellest ka aru.



Õpetaja positsioon ei ole tänases Eesti ühiskonnas kiita. Mis võib teie meelest olla põhjuseks?

Probleem on ühiskonnas olemas ja eks õpetaja staatus sõltub lugupidamisest selle ameti vastu. Lugupidamise või selle puudumise tingib see, kuidas õpetajast kodus räägitakse, kuidas kajastab teemat meedia.

Seda on minul ministrina keeruline parandada, see on pigem kultuuriline küsimus.

Eestis suhtutakse õpetajatesse ja lihtsama töö tegijatesse millegipärast üleolevalt, aga minu silmis on see üleminekuühiskonna probleem.



Kas palk staatust ei mõjuta?

Palk mõjutab muidugi, aga staatus sõltub ka paljudest muudest asjaoludest.



Miks teie arvates noored inimesed kooli tööle ei lähe?

Seda tuleks ilmselt neilt endilt küsida, eks igaühel on oma põhjused.

Mina näen ka seda, et ega meil ei ole koolides nii palju vabu kohti, et noored inimesed kooli väga oodatud oleks. Staažikad õpetajad on võtnud sisse tugevad positsioonid, vabu kohti on valdavalt maapiirkondades, kus ei ole koormust.

700eurone palk pole muidugi ka ihaldusväärne, aga kaugeltki mitte kõik ülikoolilõpetajad ei saa esimesel töökohal sedagi raha.



Praegu ei saa seaduse järgi põhikooliõpilasi koolist välja heita, samuti ei saa jätta klassikursust kordama. Millise signaali see teie arvates noortele inimestele annab?

See on keeruline teema, sest karistamine on alati kaheldav meetod. Kui õpilast on vaja karistada ja karistus tulemust ei anna, siis tasub otsida juba tegelikke probleeme.

Ma ei usu, et koolist väljaheitmine või klassikursuse kordamine ühiskonda kuidagi paremaks muudaks.



Aga mis hariduse kvaliteedist me räägime, kui õpilane lõpetab klassi nii, et tal on näiteks põhiainetes puudulikud ehk siis need ained omandamata?

Klassikursuse kordamine ei saa pedagoogilise meetodina kasuks olla, vaid käitumusliku poole pealt võime siin mingid piiratud tulemused saavutada.

Maailmapraktikas liigub arusaamine pigem selles suunas, et selline olukord tuleb lahendada algpõhjuseid otsides.



Mis saab Vaeküla koolist? Kes vastutab?

Kuna on tegemist riigi koolivõrguga, siis riik vastutab. Ehitusliku poole pealt on vastutus Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil ja tema lepingupartneritel. Seda ma täpsemini kommenteerida ei oska.

Mis puudutab erivajadustega lapsi, siis tuleb ka see korraldus ümber vaadata, kuna nende arv on vähenenud.

Samuti ei saa jätkata nõukogudeaegset ideoloogiat, et kõik probleemsed lapsed peidame ära. Praegu on oluline võimalikult palju erivajadustega lapsi kaasata tavakoolidesse.

Ka Vaeküla kooli tulevik on küsimärgi all.



Kas see ei tee karuteenet andekatele, kui õpetaja peab 45 minuti jooksul ka vähem võimekaid samal järjel hoidma?

See ongi nõukogudeaegne teema, et heidame kehvemad kõrvale ja tugevad lähevad edasi, kuid tänapäevases kaasavas ühiskonnas nii ei saa. Tuleb võimalusel ka nõrgemaid aidata.



Sageli pole õpetajatel ettevalmistust erivajadustega lastega tegelemiseks.

Eks tuleb õpetajakoolitusse ette näha mingid täiendavad kursused, aga ma ei teeks sellest hiigelsuurt probleemi. Sõltumata haridustasemest, tulevad lastevanemad toime igasuguste lastega. Nii keeruline see töö ei saa olla, et ilma erihariduseta üldse toime ei tuleks.

Me kõik puutume ka tööelus kokku inimestega, kelle võimed on tagasihoidlikumad.