Juhtkiri: kellele makstakse kõrgemat palka?

Copy
Virumaa Teataja.
Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Eile tähistati võrdse palga päeva. Võrdse palga päev märgib hetke, mil Eesti naised on keskmiselt teeninud välja sama palga, mille mehed teenisid eelmise aasta lõpuks. Sooline palgalõhe on Eestis 17,7 protsenti, mis tähendab, et Eesti naised on pidanud meestega võrdse palga teenimiseks töötama 45 päeva rohkem.

Kuigi palgalõhe on Eestis 10 aasta jooksul jõudsalt vähenenud, kasvas see 2022. aastal taas 2,8 protsendipunkti võrra ning statistikaameti andmetel oli naiste brutotunnitasu 2022. aastal 17,7 protsenti väiksem kui meestel.

Märkimisväärne on fakt, et palgalõhet peab reaalseks probleemiks 35 protsenti meestest, aga tervelt 71 protsenti naistest. See näitab, et kui king ei pigista, on probleemi olemust raske mõista. Samuti levib ühiskonnas nende inimeste seas, kes isiklikult pole soo tõttu erineva tasustamisega kokku puutunud, suhtumine, et kuna nemad pole midagi sellist täheldanud, ei ole probleemi ka olemas.

Kui king ei pigista, on probleemi olemust raske mõista.


Palgalõhest aeg-ajalt räägitakse, kuid ehk oleks kasu, kui töötajad ja tööandjad julgeksid rahast üldse avatumalt kõnelda. Kui töökuulutuste juures oleksid olemas palgavahemikud ja töötajail ei lasuks konfidentsiaalsuskohustus oma töötasu kolleegidega mitte arutada. Nii võib inimene töötada aastaid, teadmata, et saab sama töö eest rohkem või vähem tasu kui teisest soost kolleeg.

Ammu on iganenud arusaam, et mees peab rohkem palka saama, kuna tal on vaja peret ülal pidada. Naine hoolitseb pere eest täpselt samaväärselt. Olgem ausad, tõenäoliselt isegi rohkem, kuna siiani on paljudel inimestel arusaam, et naine teeb toidu, koristab, hoolitseb laste eest, peseb pesu ja käib tööl. Mees käib tööl ja võibolla vahetab lambil pirni ka.

Kui panna joonele, kummast soost vanem saab majapidamisega töö kõrvalt paremini hakkama, siis tõenäoliselt on just naine see, kelle õlul on enamik majapidamistöödest. Soolisest palgalõhest tuleb rääkida jätkuvalt, seni, kuni viga saab ühiskonnas ja mõttelaadis parandatud.

Tagasi üles