Raamatukogud seisavad musta augu serval

Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktor Kaili Õunapuu-Seidelberg ütleb, et aina süvenev lõhe raamatukogutöötajatele töö ja vastutuse ning palganumbri vahel viib raamatukoguvõrgu hõrenemis kaudu julgeolekuohuni. Foto: Ain Liiva

Kuhu saab pöörduda igasuguse küsimuse ja murega? Raamatukokku ikka. Kus makstakse mitmekülgsele tippspetsialistile miinimumpalka? Ikka raamatukogus. Vaatame tõele näkku: raamatukogude töötajaskond vananeb ja uut peale ei kasva. Töö oleks küll hingelähedane, ent palganumber peletab eemale.

Lääne-Virumaa keskraamatukogu direktori Kaili Õunapuu-Seidelbergi silmad välguvad, kui ta esitleb ekraanil raamatukogusid puudutavaid ametlikke statistilisi näitajaid, mis ühtaegu kurvastavad ja vihastavad. «Ühest küljest alampalk igal aastal tõuseb, samuti on tõusnud riikliku kõrgharidusega kultuuritöötaja palk, mis on teist aastat järjest 1600 eurot. Tegelik elu on midagi muud. Kohalikel raamatukoguhoidjatel tihtipeale selle 1600 euroga absoluutselt pistmist ei ole. Palgad jäävad pigem miinimumpalga poole,» räägib direktor teemal sarvist haarates.

Õunapuu-Seidelberg ütleb, et raamatukoguhoidjatelt oodatakse tohutult paljusid oskusi – kirjandust tunda, üritusi korraldada, diginõustamist läbi viia, e-teenustega aidata, inimesi ära kuulata –, samuti eeldatakse neilt kõrgharidust ja kutsekoolituse läbimist, aga palgatase ei tule sugugi nõudmistele järele. Ka kutsetunnistus ei anna palgale sentigi juurde. «See pole ainult mõne omavalitsuse ega maakonna, vaid kogu Eesti probleem. Meil on hästi suured käärid, hästi suur ebavõrdsus, aga riiklikult ei ole mingisugust üldist raamatukogude palgapoliitikat,» lisab ta.