Kolumn: filosoofiaring. Koostöö puudumine

Raul Orav. Foto: Erakogu

Koostöö eeldab koos teistega olukorra mõistmist ja seeläbi õigeid tegevusi, et jõuda soovitud tulemuseni. Lapsena mängisime tukikat. Üks poiss luges posti najal, silmad kinni, numbreid ja ootas, kuni kõik on end ära peitnud. Numbrid loetud, pidi ta minema teisi otsima ning peidus olnu pidi jõudma sellesama postini enne otsijat tagasi joosta ja ütlema «Tuki-tuki, mina prii!». Kõik teadsid, mida selles mängus tegema peab, ja kellelgi ei olnud motivatsiooniga probleemi. Kõigil oli põnev. Kuidas mõned neist noortest nüüd aastaid hiljem oma elumängu mängivad?

Kui numbrite lugeja lõpetab, on täiskasvanud mängijatest paljud ikka veel sealsamas posti juures. Neile tuleb öelda, kes kuhu jookseb, kui kiiresti tuleb joosta ja kuhu neil on mõttekas end peita. Kui neid siis otsida ja nad leida, jäävad mõned kohapeale ja neile tuleb öelda, et jookske nüüd posti poole. Kõik on justkui mängus, aga päriselt vaid vähesed.

Mõiste «töö» sarnaneb mõneti mõistega «probleem» – vaid tööga tehakse midagi, et muuta olemasolev soovitavaks. Probleem on erinevus olemasoleva ja soovitava vahel. Jaapani keeles pidi sõna «kriis» koosnema kahest hieroglüüfist: probleem ja võimalus. Need on ühe ja sama asja kaks külge, neis on väge. Töö tegemiseks ei piisa olukorra või probleemi mõistmisest, peab nägema ka võimalust. Eksisteerib praegune hetk ja eksisteerivad võimalused ehk väesolevad. Ühed võimalused töötavad ja teised mitte. Esimesed on pärisvõimalused.