Aga palju habe maksab?

Kristian Kaiva. Foto: Ain Liiva

Valimislubadused on alati helged – kes tõotab makse langetada, kes need sootuks kaotada, aga lõpuks läheb alati teisiti.

Kõiksugu protsendid siiski tõusevad ja nimistusse tekivad uued põnevad tasud ning raha pudeneb sõrmede vahelt nagu liiv.

Habemekandjad on võibolla viimane õlekõrs ja riigi kukru paisutamiseks võiks mõelda ka habememaksule, nagu see tsaar Peeter I ajal juba kord oli. Autod ilmselt saavad oma maksu, aga miks peaks välja jääma vähemusliiklusvahendid, nagu rulad, jalgrattad või rulluisud? Või võtta tasu iga ratta eest – mida rohkem rattaid, seda kõrgem tasu. Samuti saab limonaad täitsa enda maksu, miks peaks siis pudelivesi ilma jääma? Ma arvan, et maksustatavat oleks veel palju ja raha ei peaks hariduse, tervise või millegi kolmanda pealt üldse kokku hoidma, vaja on lihtsalt mõjuvaid tasusid välja mõelda. Tuleb leida hea finantsnõunik ja asjale loominguliselt läheneda.