Arvamus ⟩ Õppetunnid ühelt surnud beebilt

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Veebruari alguses laekus meediaväljaannete meilikastidesse pressiteade, mis mõjus ülimalt häirivalt igale terve mõistusega täiskasvanule. Teates seisis, et häirekeskus sai 5. veebruaril kella 11.40 paiku kõne, milles teatati, et pere koer tõi Läänemaal Suure-Lähtrus ühe talu terrassile surnud imiku. Kohe alustas politsei talu ümbruses suuremahulisi otsinguid, kuid siis ei õnnestunud vastsündinud lapse ema leida. Sel esmaspäeval, 11. märtsil toimus sündmuses pööre, kui politsei teatas, et ema on leitud, ta viibib Marokos, on elu ja tervise juures ning tegeldakse tema Eestisse toomise bürokraatiaga.

Nädal enam kui üks kuu väldanud sündmus on jõudnud avalikkuse ees järgmisesse etappi. Ema on leitud. Üks beebi, kellele ei jõutud nimegi panna, kelle hingetõmbed siin maailmas jäid üürikeseks, on surnud. Inimeste esmane reaktsioon on mõistetav: meelepaha on suunatud lapse ilmaletooja suunas. Sest kuidas saab nii käituda? Ei saagi, mõistus tõrgub omaks võtmast mõtet, et keegi saab käituda nii lapsega, kelle ta ise on sünnitanud.

Aga kogu selle loo valguses on veel paljut, millele olen mõelnud. Võibolla on see miski, mida üks surnud pisike poiss meile õpetada saab. Olen enam kui kuu vältel oodanud üht küsimust, aga seda pole küsitud. On küsitletud sünnitanud naise naabreid, on küsitletud naise sugulasi, kes kõik, mõistagi, on toimunust šokis. Aga mitte kuskilt ei ole ma silmanud küsimust – kus on isa?

Kuskil peaks olema murest murtud isa, kelle laps on surnud. Kuskil peaks olema murest murtud mees, kelle naine tegi kõige kohutavama mõeldava teo maailmas ja hülgas oma vastsündinud imiku. Aga seda pole küsitud ja see justkui ei huvitakski kedagi. DNA alusel on võimalik kindlaks teha ema, tema on leitud. Jah, meil pole veel kõiki vastuseid, miks olukord üldse nii kohutavaks kujunes, aga meil on olemas selle loo koletis. Naine.

Sattusin samal teemal arutlema sõprade-tuttavatega ja loomulikult on raske kujundada arvamust teemal, millel praeguseks (ka selle loo kirjutamise ajaks) puuduvad ühesed vastused. Äkki naine ei olnud oma rasedusest mehele rääkinud? Äkki oli ta olnud seksuaalselt hooletu ja ei teadnud isegi, kes on lapse isa? Kõik see on võimalik, kuni pole tõestatud vastupidist, aga mitte ükski neist argumentidest ei vähenda teise vastutaja rolli selles kurvas sündmuses. Lapsi eostatakse kahekesi, kahekesi kantakse ka vastutust. Aga kuni me ühiskonnas ei hakka küsima õigeid küsimusi, ongi naised need, kes vastutavad.

Ümber peab saama see aeg, kus me talume meessoo vastutustundetut käitumist ja jätame küsimata vajalikud küsimused. Jah, naisel on võimalik rasedusest mehele mitte teatada, aga mehel on valik vältida raseduse teket. See on see hetk, kus mees saab olla mees ja otsustada. Mitte ükski hale vabandus "aga kui naine oli selline" ei pisenda mehe rolli lapse eostamise hetkel, ei pisenda mehe vastutust kõiges järgnevas.

Selles loos on kaks koletist. See on pisikese surnud poisi antud esimene õppetund meile kõigile.

Kuigi esimesed uudised, mis teatasid kahtlusaluse naise Marokost tabamisest, jätsid tema isiku varjatuks, ei püsinud see sotsiaalmeedia "võlusid" arvestades kaua varjatuna. Üsna kiirelt oli teada naise nimi, tema Facebooki konto on olnud kindlasti üks vaadatuimaid viimase ööpäeva jooksul. Tegin seda minagi. Suure segadusega hinges, sest kahe lapse emana ma ei suuda teda mõista. Aga ma ei suuda teda ka hukka mõista, sest ma ei tea, mis juhtus. Kui ma püüan end korraks asetada selle naise kingadesse, on võimalik tunda vaid üüratut valu. Tahaks vaid küsida – mis juhtus? Miks keegi ei aidanud? Kus oli selle naise perekond? Kuidas on võimalik, et naise õde ütleb häbenemata, et perekond polnud rasedusest teadlikki?

Selles loos on kaks koletist. See on pisikese surnud poisi antud esimene õppetund meile kõigile.

Olles ise ilmale toonud kaks last, ei kujuta ma hästi ette, et rasedust oleks võimalik lõpuni varjata lähedaste sugulaste eest. Õe eest! Minu õde oli mu kõrval, kui sündis mu esimene laps. Teise lapse sünni ajal oli ta Türgis reisil, aga usun, et käkkisin oma pikaleveninud rasedusega ka tema reisi natuke ära, sest polnud hetke, millal ta poleks istunud telefoni otsas. "Kas juba?"

See on teine õppetund, mille surnud beebi meile maha jätab. Märgake oma lähedasi! Depressioonis inimene ei ole alati nuttev ega teovõimetu. Depressioon tapab, aga võimaldab naeratada ja postitada lustakaid pilte sotsiaalmeediasse. Helistage oma lähedastele juba täna ja küsige, kuidas läheb. Veel parem, minge neile külla.

Kolmas õppetund aga sunnib meid kõiki peeglisse vaatama ja mõtlema, kas me oleme sisemiselt suured aastal 2024 või oleme endiselt need piiratud ilmavaatega lihtsad inimesed, kes kogunesid keskajal linnaplatsile, kui seal järjekordset patustajat hukkama asuti. Avalik hukkamine on inimesele vaadata mõnus! Saab loopida tomatite, kivide või muu käepärasega ja sajatada. Hiljem kodus argitoimetusi tehes on nii võimalik end ehk sisemiselt pisut suurema ja õilsamana tunda, kui enese piiratud maailmapilt seda lubab. Mind ei põletatud! Mina olen kõik õigesti teinud, mina viskasin esimese kivi!

Depressioon tapab, aga võimaldab naeratada ja postitada lustakaid pilte sotsiaalmeediasse.

Täpselt sellise keskaegse pööblikarjana on käitunud hulk inimesi, kes on läinud Marokost tabatud naise sotsiaalmeediakontole ja postitanud sinna, võhivõõra inimese pildi alla, sõimu ja ilgeid soovitusi. "Pane ennast põlema!" kirjutas üks noor naine, kellel endal kaks last.

Panin õhtul oma lapsed magama ja võtsin pisema kaissu. Kogu Suure-Lähtrus juhtunu on lihtsalt nii traagiline, et siin ei ole enam isegi vahet, kes on kannatanu, kes ohver. Oma pisikese ime hüljanud ja sel moel kindlasse surma saatnud naise tegu on kohutav. Miks? See küsimus jääb paljusid pikalt vaevama. Aga see lugu ei vaja veel uusi ohvreid. See lugu vajab kaastunnet.

Suure-Lähtru pisike nimeta beebi ei pidanud surema asjata. Meie, allesjäänud, peame sellest loost õppima. Kuidas märgata, kuidas küsida õigeid küsimusi, kuidas olla hingelt suuremad, kui oli keskaegne inimene.