Aasta algas tulise debatiga hindade üle, ennekõike võrreldi ja analüüsiti toidukaupade hindu, sealhulgas seda, palju letil nähtavast hinnast saab näiteks tootja, pood ja riik maksudena. Kuigi kõlama jäi jutt hinnakasvust ja põhjendusi oli paljudelt asjaosalistelt, ei ole olukord siiski lootusetu. Kõik ei ole halvasti, sest mõnede kaubagruppide puhul on juba näha hindade stabiliseerumist või lausa langust.
Hinnad stabiliseeruvad
Tootjatel ei ole enam ühtegi loogilist põhjendust, miks peaks hind tõusma sedavõrd suurel määral kui näiteks eelmise aasta samas kuus. Kui vaatame detsembrikuud, siis hinnad laias laastus kerkisid käibemaksu tõusu mõjul. Seda oli oodata, sest tootjatel pole võimalik seda tõusu enda kanda võtta. Tootjatel ja importijatel pole ruumi hindu alandada just tõusnud kulude tõttu ning kulud on suurenenud mitmes valdkonnas: töötasu, logistika ja laonduse vallas.
Nagu mainitud, pole suurt hinnatõusu selleks aastaks enam põhjust ennustada, küll aga näeme jätkuvalt seda, et inimesed panevad ostukorvi üha enam kampaaniatooteid. See survestab kahtlemata toiduainete tootjaid, importijaid ja jaekette tegema üha agressiivsemaid kampaaniaid, et tarbijaid hoida ning juurde võita. Kampaaniates tehakse järjest suuremaid allahindlusi, et hoida tootmis- või tarnemahte, sest kui need vähenevad, kipub ühe ühiku hind kasvama. Seda üritataksegi suuremahulise kampaaniaga vältida.