Juhtkiri: tähistame emakeelepäeva

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Emakeelepäeval on paslik sügavamalt mõelda Carl Robert Jakobsoni sõnadele: «Keel on rahva kõige kallim pärandus. Keel on, mis rahva rahvaks teeb.» Meie kallis eesti keel tundub sedavõrd enesestmõistetav, et selle tähenduse üle enamasti ei juurelda. Emakeel on nii argine ja igioma, et seda ei panda tähele, aga kui mittemärkamisest saab hoolimatus, on kuri karjas.

Meie ja ainult meie ise oleme oma haldjakeele hoidjad ja kaitsjad, see peaks olema meie suurim missioon juba sellest hetkest, kui ütleme emakeeles esimese sõna «ema». Keel vajab armastust, hoolt ja hoolimist ning selles saame anda lastele eeskuju. Kui noor kipub väitma, et eesti keeles ei saa seda või teist väljendada, siis juhatagem ta hellasti meie imelise ilukirjanduse juurde, pistkem talle pihku mõni luuleteos – näiteks Kadrina kandist pärit luuletaja ja tekstiilikunstniku Maryliis Teinfeldt-Grinsi luulekogu «Kivi alla kükakille», mis on valitud kuue parima mullu Eestis ilmunud luuleraamatu hulka – ning soovitagem piiluda õigekeelsussõnaraamatusse. Valiku luuletaja loomingust oleme ära trükkinud ka tänases lehes.

Sõnu ja sünonüüme on maa ja ilm. Iseasi, kui paljusid neist teame või oskame kasutada. Aga võiksime, eks.

Tänapäeva kultuuriliselt laialivalguvas maailmas on lihtne kaduma minna. Meie pisikese rahvuse jaoks on oma keel üks tähtsamaid säilimise vorme. See näitab kuuluvust ja annab au esivanematele. Eesti keel annab edasi kõike, mis on meie rahvusele omane. Eestlastele kohaselt oleme jonnakad, pisut külmad ning ega me omavahel väga palju ei räägigi, seega on emakeelepäeva tähistamine asjakohane, et teha kummardus eesti keelele.

Meie keel nagu iga keel muutub, ja peabki muutuma. Aga see kõik on ikkagi eesti keel. Meie emade ja isade keel. Kuni on alles oma keel, on alles ka rahvus, sealt edasi riik. Hoidkem siis seda pisikest ja samas maailma kõige ilusamat keelt!