Vaade: tea, mis toimub su keldris

Kevin Volter. Foto: Ain Liiva

Riigi plaan ergutada kortermajade elanikke enda jaoks varjumiskohti looma on ülimalt teretulnud. Päästeamet suunas prooviprojekti 1,2 miljonit eurot, mille abil saab korda 26 keldrit. Aga Rakveres toetuse saanud maja näitel ei käi see teps mitte kergelt. No tegu ongi esimese katsetusega. Kahjuks sel aastal enam toetusmeedet ei avata, kuid loodetavasti võetakse aega analüüsiks ning peagi algab juba uus ring ja võimaluse korral võetakse parandusettepanekuid arvesse.

Kui paljud kortermajades elavatest inimestest üldse teavad, mis nende keldrites toimub? Tavaliselt taritakse sinna mõni tarbetuks muutunud ese, mis jääb sinna aasta(kümne)teks vedelema, meelitades ligi kahjureid ja tekitades märkimisväärse tuleohu.

Ukraina sõja kogemus on näidanud, et üks harilik kelder võib olla täiuslik paik, kuhu mürsukildude lendamise korral peituda. Aga kui sealt leiab eest paarikümne aasta jooksul moodustunud prahihunniku, siis kuhu need inimesed veel mahuvad? Eks seal korra loomine omamoodi raske ole, eriti veel majades, kus üürnikud vahetuvad tihti ning sodi aina koguneb. Me suudame pisarsilmil iga mõne aasta tagant laulukaare all laulda, kui ilus isamaa on, aga võtta end kokku ja natukene koristada tundub üliinimliku pingutusena. Eriti veel, kui puuduvad heas mõttes peast hullud eestvedajad.

Kui pomm hoovis plahvatab, peame ise olema valmis enda eest hoolt kandma.

Õnneks Rakvere Posti tänava korteriühistus sellised inimesed leidusid, kes nui neljaks koostasid vajalikud dokumendid oma unetundide ja vaba aja arvelt, vedasid käsitsi prahi välja ning panustasid nõu ja jõuga, et nende keldrist ei saaks mitte ainult varjumiskoht, vaid ka näiteks koosolekuruum. Renoveeritud ruumide kasutusvõimalusi jagub, löö kasvõi tantsu. Aga samas on mis tahes katastroofi korral olemas koht, kus olla.

Kui pomm hoovis plahvatab, peame ise olema valmis enda eest hoolt kandma. Pahatihti loodab tänapäeva inimene ainult riigi abile, aga ise vastutust võtta ei taha.