Kolumn: poliitkultuur ja meelelahutus, -rahutus

Mari Weber. Foto: Erakogu

Üle ookeani läks lahti maailma mastaapseim poliittsirkus – eelvalimiste tulemusena on sõelale jäänud presidendikandidaatidena Biden ja Trump. Olgugi et valimised leiavad aset alles novembris, sügelevad kulutamiskihelusest miljardid dollarid kampaaniaraha, staadioneid ja areene poleeritakse ning publik ihub ette hammast mõnusa mudaloopimise ootuses. Vabrikute uste vahelt imbub välja maguskibedat iidolite nägudega nänni tootmise lõhna ning õhk on paks ootusärevusest hea meelelahutuse, -rahutuse järele.

Poliitekspert ma ei ole, millegipärast oskan aga eristada viisakat käitumist ebaviisakast ning sõimamist ja süüdistamist konstruktiivsest debatist. See võib poliitikute jaoks šokeerivalt kõlada, kuid isegi populismi on tavakodanik suuteline ära tundma. Tõsi, paraku siiski mitte igaüks, mistõttu tulebki kurvastusega tõdeda, et säärane tsirkus osutub võimalikuks. Valimiskampaaniad saavad ju sisendi n-ö tellijalt – show- ehk teenusepakkujad saavad hästi aru, mis rahvast kõnetab. Ameerika rahvast. Aga kas ka meid?

Poliitekspert ma ei ole, millegipärast oskan aga eristada viisakat käitumist ebaviisakast ning sõimamist ja süüdistamist konstruktiivsest debatist.