Muutused toimuvad sellise kiirusega, et vahel tundub, et kogu koolielu on pea peale pööratud – püüeldakse justkui ideaalsüsteemi ja -korra poole, olgu selleks siis järjekordne koolivõrgu korrastamine või õpetajate töötasu- ja karjäärimudel, aga tulemuseks on ikka tõdemus, et täiuslikkuseni on veel pikk tee ja võibolla ei jõuagi me kunagi sinna, sest vahepeal väsime lihtsalt ära.
Muutunud on ka hoiakud ühiskonnas. Kui mingid karistus- ja hirmutamismetoodikad olid kunagi täiesti tavapärased – kes ei mäletaks mõnd lugu kooliajast, kus õpetaja joonlauaga vastu näppe lajatas või õpilast sootuks füüsiliselt raputas, ning nii mõnigi mees on tõdenud, et ehk see oligi tema jaoks see õige distsiplineeriv meetod –, siis täna on õpetaja kasvatusvahendiks ainult sõna, hoolikalt, läbimõeldult ja kaalutletult valitud sõna. Ikka selleks, et hiljem ei laekuks lapsevanematelt kaebusi õpetaja sõnakasutuse kohta.