Diana Remmelgas: “Me oleme positiivsed ja optimistlikud”

Foto: Meelis Meilbaum

Alates 2014. aasta 1. novembrist jääb Eestis kasutusele üks hädaabinumber – 112 – ja päästekorraldajad peavad oskama vastu võtta ka politseile mõeldud kõnesid, millele seni vastatakse prefektuuride juhtimiskeskuses telefonil 110.

Esimesena Eestis hakkasid 1. märtsist politseikõnedega tutvust tegema häirekeskuse Ida keskuse päästekorraldajad. Et ühist maja veel ei ole, siis käivad häirekeskuse töötajad Ida prefektuuri juhtimiskeskuses korravalvurite lühinumbril 110 tulevatele kõnedele vastamas. Üks selline inimene on häirekeskuse Ida keskuse juhtivpäästekorraldaja Diana Remmelgas, kes koos kolleegidega läbis kolme nädala pikkuse koolituse ja on nüüdseks saanud juba ristsed.

Mis vahe on pääste- või kiirabi- ja politseiteemaliste väljakutsete teenindamisel?

Vahe on selles, et kui hädaabinumbrile 112 tuleb kõne, siis meie osaleme kõnele järgnevas tegevuses kogu protsessi vältel ehk tegeleme sündmusega nii kaua, kuni see on lõpetatud ja päästjad või kiirabi on lahkunud. Võtame kõne vastu, töötleme seda, saadame välja päästjad või kiirabi.

Politsei lühinumbril 110 tulnud kõne puhul võtame aga kutse vastu, töötleme informatsiooni ja edastame selle vastavale politseiteenistujale, kes saadab patrulli sündmuskohale.

Mis teie ülesanne siis on?

Väljakutse töötlus. Võimalikult palju informatsiooni saada. Sisestame helistajalt saadud info kohe reaalajas arvutisse, kus see on näha teisele töötajale, kes saadab välja politseipatrulli. Mina aga lisan samal ajal infot.

Kas sündmuse iseloom mängib mingit rolli? Häirekeskusele teatatakse liiklusõnnetusest või tulekahjust, aga politsei poole võivad pöörduda inimesed, kelle elu või tervis on hädaohus – keegi ajab neid noa või kirvega taga.

Ka hädaabinumbrile 112 tuleb kõnesid selle kohta, et ähvardatakse relvaga või on juba toimunud pussitamine.

Inimesed on mõlemal juhul erutatud, nii et teinekord läheb enda aadresski meelest ära.

Seepärast ongi vaja, et inimestega räägiks professionaal, kes üritab neid rahustada.

Mõnikord saame kõne alguses teada, et on üks puu, mille all helistaja seisab. Siis hakkame küsima, mida ta ümberringi näeb. Linna üldjuhul teatakse. Kui selgub, et on ka üks pood, siis see on orientiiriks väga hea. Saame juba päästjad välja saata.

Päästekorraldaja sisestab näiteks tulekahju kohta andmed arvutisse ja ise nagu suurt mõtlema ei peagi, sest arvutiprogramm teeb ressursi jagamisel suure töö ära. Politseis teie korravalvureid välja ei saada.

Jah, politseis meie patrulle välja ei saada. Mis puutub aga päästekorraldaja oma peaga mõtlemisse, siis ega need arvutisse sisestatavad andmed ise telefonist ei pudene – need saadakse päästekorraldaja esitatud küsimuste tulemusena, kusjuures eriti tähtsad on esimesed küsimused, mille järgi pannakse paika kogu edasine tegevus.

Kui kõik ekipaažid on parajasti hõivatud, siis tuleb olukord lahendada inimestel – ükski arvuti seda nende eest ära teha ei suuda.

Kas on meeles esimene politseiteemaline kõne, mille juhtimiskeskuses vastu võtsite?

On meeles. Esimene kõne oli see, et Narvas ... Ega aadressi ei pea nimetama, kuigi seegi on meeles?

Ei pea.

Teatati, et Narvas elumaja trepikojas on joobes mees. Helistaja elas seal trepikojas ja teadis, et see mees seal ei ela. Täiesti võõras inimene.

Et oli päevane aeg, mil lapsed tulid koolist, siis ta arvas, et see joobes mees hirmutab lapsi.

Politsei saadeti välja. Kuna tegelen igapäevaselt kiirabi ja päästealaste kõnedega, sai samas kohe küsitud, ega meesterahval vigastusi ei ole, ehk vajab ta kiirabi.

Kas on seal midagi põnevat juhtunud, kuriteoteateid olnud?

Kaklused. Meil on seal uus olukord ja kõik tundub tegelikust palju intensiivsem. Hakkad mõtlema nagu politseinik, et kuidas need asjad peaksid käima ja mida ma nüüd küsin.

Oli selline kõne, mille taustaks kuulsin, kuidas pekstakse.

Kui tulekahju puhul küsite lisaks asukohale veel näiteks seda, kas leeke on näha, siis mida kakluste puhul küsite? Kes löövad, kui kõvasti ja kas avalduse teevad?

Kui helistab kolmas isik ja ütleb, et toimub kaklus, siis on tähtis küsida, kas tegemist on lihtsa käsikähmlusega või kasutatakse mingeid abivahendeid, kas on peale pekstava veel keegi ohus, näiteks lapsed.

Kas lisaks info kogumisele peate selgitama politsei prioriteedid? Seal on kolm raskusastet: alfa, ja mis need olidki.

Alfa, bravo, charlie.

Ikka tuleb selgitada. Meil on abimaterjal, mille järgi saame määratleda. Kui sel ajahetkel toimub sündmus, siis on kiire. Kui sündmus on juba toimunud, kui öeldakse, et eile peksti, siis ei ole see oma loomult nii kiire.

Samas tuleb küsida, mida inimene soovib. Näiteks läheb suvilasse ja näeb sissemurdmisjälgi. Siis tuleb uurida, kas inimene soovib, et politseipatrull tuleks kohale. Kui patrulli ei soovi, siis anname talle politsei infotelefoni, kus talle selgitatakse, mida ta täpselt tegema peab, kuhu pöörduma.

Teatavasti on politseil ressurssi vähe. Kas peate raskusastme määratlemisel arvestama ka ressursiga?

Ei pea. Meie peame selgitama, millist abi inimene vajab ja kui kiiresti. Sisestame väljakutse, seda näevad korrapidajad ja nemad juba tegelevad ressursiga.

Kiirabil, politseil ja päästjatel on nii, et nad katavad üksteist.

Kui näiteks üks politseipatrull on kinni, siis läheb teine.

Kas helistajad on ka närviliseks muutunud, et nii kaua võtab teil aega, niikuinii te ei tule ja nii edasi?

Minul seda probleemi pole olnud. Ja kolleegidel samuti mitte. Vähemalt pole see olnud nii suur, et sellest oleks räägitud.

Häirekeskuses on juhtunud, et inimene helistab mitu korda ja küsib, kas kiirabi ikka tuleb. Siis olen öelnud, et tuleb küll.

Politsei numbril helistajad on rahulikumad. Vähemalt sel päeval, mil juhtimiskeskuses töötasin.

Koormus seoses politseikõnede lisandumisega ilmselt tõuseb. On ju tulekahjuteatelt end raske ümber häälestada näiteks kuriteoteatele, et kuskilt keldrist leiti laip.

Ongi. Tulekahju on kiire, teine väljakutse ei ole nii kiire.

Arvan, et koormus ei tõuse. Need tööülesanded on oma iseloomult sarnased. Aga inimesed on erinevad, võib-olla mõni vajab rohkem aklimatiseerumisaega.

Me oleme väga hakkamist täis ega usu, et hätta jääme. Suudame end väga kiiresti ümber lülitada.

Eks häirekeskuses on samamoodi: päev otsa võtad vastu vererõhku puudutavaid kõnesid ja siis tuleb pommiähvardus.

Ja elu läheb politseikõnede lisandumisega põnevamaks?

Jah. Arvan, et positiivne pool ongi see, et saame rutiinist vabaks. Uus maja, uued inimesed.

Kui koormus ei tõusegi, siis tegevusvaldkond kindlasti laieneb. Kas sellega seoses lubatakse ka palka tõsta, sest vastutus ju suureneb?

Ei ole võtta sealt, kust võtta pole. Ei ole mitte ainult Eesti riigis rahaprobleemid, vaid kogu Euroopa Liidus on kitsas käes.

Me oleme positiivsed ja optimistlikud. Minu jaoks ei ole tunneli lõpus valgus kustunud ja ma tean, et kunagi hakkame saama väärilist töötasu.