Nädala kaja: kogemata tähistatud luulepäevast ja elu ilust

Kärt Devaney. Foto: Ain Liiva

Mõni nädal kipub tagasivaates eelnenuga kokku sulama. Umbes nii, et tunne on, justkui oleks emakeelepäev olnud alles nüüd, ent kalender näitab armutult, et tegu on juba möödunudnädalase lumega. (See sügisel nii väga oodatud lörtsi- ja plägalõpetaja on jäänud selgelt liiga kauaks – eluaeg olen kevade alguse ja lume lahkumise kõige õigemaks ajaks pidanud märtsi algust, mil lumikellukeste kord käes on. Seekord nägin neid kevadekuulutajaid alles käesoleval nädalal!) Nii et pole parata, emakeelest põhjalikumalt mõtisklemine võib oma aega oodata. Küll aga sattusin täiesti kogemata sel nädalal omal kombel tähistama luulepäeva (Äkki oli sellest tingitud ka see valdav emakeelenädala tunne?).

Nimelt hakkas mulle raamatukogus käies kätte Mart Kanguri tuttuus, vaid nädalavanune Loomingu Raamatukogu sarja kuuluv luulekogu «Pöörduks». Ilma ettevalmistuseta, eeltööta ja kogemata, seal ta mind ootas, peaaegu veel trükipressisoe.

Olgugi et on võrreldamatu kirjeldada vana raamatu elatud elu, lõpmatuid ülelugemisi, ehk isegi märkmeid leheservades, kaasas kandmisi, lugeja kokkukasvamist lemmikteosega, on oma võlu avada raamat, mida keegi veel läbi lugenud pole. Puutumata-painutamata raamatuselg, lehed veel nurkapidi omavahel õrnalt seotud, uhiuue raamatu trükivärvi joovastav lõhn ...

See oli lihtsalt suurepärane! Liiatigi, et Kanguri varasem kogu «Armkude» on kui defitsiitkaup, mida osta polegi mul seni õnnestunud ja mille laenutamiseks alati jupp aega raamatukogu järjekorras kirjas olen.

Alles hiljem avastasin, et värske kogu leidmise õnn oli kokku sattunud luulepäevaga. Lugema asumist lükkasin mõnuga edasi – tegin ära kõik toimetamist vajava, lõin lugemiseks kõige mõnusamad tingimused, et uue raamatu nautimine oleks maksimaalne.

Lastega jagatud raamaturõõmust olen kirjutanud varemgi ja ega see rõõm, kui kodus raamatukogukott ühiselt lahti pakitakse, ei rauge vist kunagi, sest siis saabub mõnus omaette (ja üheskoos) nohisemine kaasatooduga.

Tabasin end lugemise kõrval vaatamast neid omi väikeseid raamatusõpru, kui nad, igaühel nina omas loos, diivanil mu juures istusid, ja mõtlesin, et see on ainult õnnelik juhus, et saan lugeda ja kogeda korraga sama asja – elu ilu ja absurdi. Loodan, et taipan seda ka edaspidi tähele panna.