Kolumn: ekvinoktsium

Elar Vahter. Foto: Ain Liiva

Algas kevad ja aeg on sigimiseks küps! Õues kajab armastusekutse, millele suudavad vastu panna vaid vähesed. Istun toas ja ütlen enesele: «Ei, mind ei huvita, ma tahan tegeleda ainult tõelise ja ülevaga, mis alistab labased ilmalikud kutsed.»

Ometi on see kevadine kutse täielikult läbi põimunud elu tõelise olemusega. Just see tunne, see ennastsalgav armastuse tunne teeb meid tegelikult inimeseks – kõik ülejäänu, hiilgav ja ilus, maine ja ebamaine, ülev ja jumalik, tuleb pärast seda esimest.

Olgugi bioloogilises plaanis inimese keskne funktsioon sigimine, ei peeta armastuse all silmas (pelka) sugutungi, sest meile on antud inimlikkuse printsiip, imeline kaunistus, mis võimaldab meil kogeda armastust sügavamalt, kui mis tahes teised liigid seda meile teadaolevalt suudavad.