Nädala kaja: kõik see, mida me ei vaja

Eva Samolberg-Palmi. Foto: Ain Liiva

Täna on vaikne laupäev. Juba nimetuses on viide sellele, et tuleb vältida kära tekitavaid tegevusi, olla pigem endasse vaatav ja mõtisklev. Pisike enesesse vaatamine ei tee inimesele kunagi liiga, kevadised toimetused kodus ja aias annavad selleks ka suurepärase võimaluse. Saab korrastada mõtteid ja keskkonda enda ümber, füüsilist ja vaimset maailma.

Rookida välja vana ja ebavajalik, pesta läbi talvemütsid ja kindad ning panna need ootama uut pimedat aega. Teha ruumi valgusele ja selgusele.

Kevadel tasub puhastada ka oma keha. Igakevadine paast on minu jaoks mõnus harjumus, mida hakkan juba veebruaris salamisi ootama. Loobuda mõneks ajaks lihast ja kõigest loomsest, loobuda lihtsatest valikutest ja mugavustsoonist on meelele värskendav iseenesest, kergem lihavaba elu on selle juures vaid boonus.

Just paastu vaimne pool on see, mida on inimestele kõige keerulisem selgitada. Sageli küsitakse, kas on okei minu juuresolekul liha süüa, äkki tekib mul liigne kiusatus. Saan iga kord vastata, et sööge, mida soovite, mul ei teki kiusatust, sest loobumine on minu vaba valik, see on minu tahe ja otsus. Kui ma olen nii otsustanud, siis puudub ka kiusatus.

Paast hakkab varsti läbi saama, aga nagu varasematel aastatel, olen ka sel korral mänginud mõttega jätkata lihavaba elu veel nii kaua, kuni see mulle sobib. Ennast kiusata ma ei kavatse, ja kui suvisel grillipeol ikkagi tekib tohutu isu šašlõkki süüa, siis mingu nii. Seni aga, kuni mu keha saab lihata hakkama, ei pea ma ise ennast tagasi mugavustsooni sundima. Vaatame, mis saab.

Oma keha tasub usaldada. Nagu tasub usaldada ka oma kõhutunnet.

Oma keha tasub usaldada. Nagu tasub usaldada ka oma kõhutunnet. Ilmselt teeme seda inimestena liiga harva, pigistame kõhutunde ja keha märguannete ees silma kinni ja olemegi haiged ning õnnetud. Ridamisi valesid valikuid, ridamisi kurbust ja vaimse tervise muresid.

Vaatamata sellele, et õues paistab päike ja ilmad on üha kevadisemad, ei jäta vaimse tervise mured meid maha. Rakvere hoiab järjekindlalt kokaiinitarvitajate linna tiitlit ning see tõsiasi ei viita mitte sellele, et siinsed inimesed armastavad lõbusalt aega veeta, vaid sellele, et siinsetel inimestel on, mille eest põgeneda.

Uimastid on üks viis peitu pugeda. Tunda korraks joovastust, tunnet, et elu ei suru vastu maad. Miks on see nii just pisikeses armsas ja unises Rakveres, ei oska ma öelda, küll aga pole siin kasu sellest, kui ajada taga üksikuid uimastitarvitajaid, püüda probleemi ignoreerida või hämada sellega, et statistika on üldsegi vigane.

Me oleme katki ja oleme üha katkisemad. Meil on palju seda, mida me ei vaja, ja puuduvad oskused tulla toime oma tunnetega. Vaiksel nädalavahetusel, kannatuse pühadel, on paslik korraks enda sisse vaadata. Jah, see võib olla valus ja raske, märksa raskem, kui üks kokaliin lauale joonistada, aga endaga tasakaalu jõudes kestab õnnejoovastus kindlasti kauem.