Kolumn: mulle ei meeldi Tartu

Martin Nõmm. Foto: Erakogu

Räägin lõpuks südamelt ära, ma üldse ei salli Tartut. Käes on kultuuripealinna aasta ja tean küll, et Tartus on nii paljud asjad paremad kui Tallinnas. Miski minus lihtsalt ei kannata sealset vaikust ja ilu. Ühes on neil Tallinnaga sarnast – nende mured ja teemad oleks justkui terve Eesti omad.

Tallinna ja Tartu vaheline vaen on üsna tüütav. Olen teadlik, et Tallinnas olles tuleb jalakäijana lihtsalt mitte hoolida, et võid iga kell auto alla jääda. Aga vähemalt on pealinnas pärast suurt lumesadu võimalik tänaval kõndida! Mõnikord küll paaripäevase viivitusega ja kokkulükatud lume hunnik võtab sageli enda alla poole kõnniteest või ülekäigurajast, kuid siiski. Ärgu Tartu teeselgu, et autod prioriteetsed pole – jalakäijad üritagu ise ellu jääda. Õige asi on see, et tänaval ikkagi kõndida saaks, mitte ei peaks iga puumajake oma kojameest ootama, kes heal juhul enda jaoks prügikastini raja lükkaks. Autovabaduse tüli pärast pidi pool linna sohu vajuma ja Süku oleks üldse võinud Emajõkke hulpima panna. Tallinna valitsemine olla stagneerunud, aga arvake, kummas linnas vahetus ühe erakonna võim pärast kaheksat­teistkümmet aastat ja kummas jookseb katkematult kahekümne kuues.

Tegelikult pole Tallinn ainuke linn Eestis ja Tartus Eesti ainuke ülikool.