Ka ajakirjanikel juhtub

Ka ajakirjanikel juhtub. Foto: 6 X Ain Liiva, Shutterstock

Virumaa Teataja ajakirjanikud pingutavad iga päev selle nimel, et noppida välja maakonna kõige põnevamad lood ja skandaalsemad uudised ning tuua need lugejateni.

Ajakirjanikutöös juhtub aga teinekord nii mõndagi sellist, mis enamasti jääb kulisside taha. Seekord teeme nalja iseenda üle ja paljastame tööapse.

Abilinnapea kole pilt

Mullu septembris juhtus selline keskpärane lugu, et loo allikas matkas mööda Eestit ringi ja tema telefoninumbrit polnud kusagilt võtta. Aeg-ajalt postitas ta enda tegemistest midagi ka Facebooki ja kuidagi õnnestus mehe jäljed ikkagi üles võtta. Jõudsime koos fotograafiga Kalvi randa, kus 200 meetri kaugusel meres suplesid alasti kaks meesterahvast. Nii kaugelt polnud võimalik nägupidi ära tunda, kas tegemist on otsitavaga või mitte. Kuna aeg pressis peale, tuli lihtsalt küsima minna. Ja nii siis juhtuski, et istusin alasti allikaga mere ääres palgi peal ja usutlesin teda sündmuskohal nii, nagu ta oli.

Jaanuaris kostis toimetusest aga ämbrikolinat, sest kirjutasin kohaliku poliitiku sünnipäevaõnnitlust ja heade soovide juurde eksis tähelepanematusest Rakvere Raipe jaoks töödeldud pilt. Olgugi et õnnitlus oli veebis üleval vaid kümmekond minutit, oli see ikkagi piisav aeg, et tekitada palju meelehärmi. Palusin õnnitletava käest vabandust ja edaspidi olen klõpsanud tikutopsisuuruse pildi enne uudisele lisamist suuremaks, et näha, mis seal päriselt peal on.

Omamoodi möödalaskmiseks kujunes ka viimane kohtusaaga Jõhvis. Nimelt kuulutati seal välja mõrvasüüdistuse otsus. Tapjat ennast saalis polnud, aga uudise kirjutamist see ei seganud. Täpsemaid tehiolusid teadmata kirjutasin kohtuotsuse põhjal küll loo, aga lihtsustamisel kadusid mõned olulised detailid ja see andis loole hoopis teistsuguse värvi. Kohtu ja prokuratuuri pressiesindajatega suheldes sai uudis lõpuks selline, nagu see pidi olema. Kaks tundi sõitu, 15 minutit kohtuotsuse kuulamist ja pahandust kui palju.

Siim Mihailov

Kuidas ma endast volikogu esimehe tegin

1990-ndatel oli Lääne-Virumaal veel Saksi vald, kui keegi mäletab. Tapa ja Kadrina vahel. Selle valla volikogu esimehe ametit pidas mees nimega Aivar Ojavere. Mina, Aivar Ojaperv, tegelesin aga muude kohustuste kõrval Saksi valla teemadega.

Ühel päeval kirjutasin mingit järjekordset uudisnuppu Saksi vallast ja tsiteerisin sealset volikogu esimeest. Aga mingis meeltesegaduse hoos kirjutasin volikogu esimehe nimeks Aivar Ojaperv ehk siis iseenda oma. Korrektorid ei pannud ka sellist jaburust tähele ja nõnda ilmuski Virumaa Teatajas tekstike, kus ma olin end Saksi vallavolikogu esimeheks nimetanud.

Meie nimede sarnasuse tõttu juhtus üks seik veel. Meile mõlemale tegi see nalja ja nüüd tagantjärele saab rääkida, aga omal ajal võinuks sellest muidugi suur skandaal tulla. Nimelt taotlesin endale uut pangakaarti ja toonase Ühispanga Tapa kontorist mulle see väljastatigi. Koos uute PIN-koodide ja muude tulede-viledega.

Läksin siis uue kaardiga pangaautomaadi juurde ja ma ei tea, kuidas ma viimasel hetkel märkasin: see ju hoopis Ojavere kaart!

Helistasin teisele Aivarile ja läksime uuesti pangakontorisse. Võite ise arvata, kui valgeks läks pangapreili nägu, kui ta lõpuks aru sai, et oli õigele mehele vale kaardi andud või siis vastupidi. Pidime teda tükk aega rahustama ja kinnitama, et miskit pahandust me ei taha, antagu vaid meile kummalegi lõpuks õige pangakaart.

Aivar Ojaperv

Kaks tilka vett

Kaks tilka vett. Foto: Mart Rauba, Erakogu, Shutterstock

Paar aastat tagasi vastu talve tuli mul mõttesse teha lugu lindudest ja nende rõngastamisest. Plaan oli hea ja otsekui taevase kingitusena kohtusin lõunapausi ajal toidupoes linnu­spetsialisti. Hakkasin kohe innukalt linnujuttu ajama. Kui küsisin, et kuidas linde rõngastamise ajaks püütakse ning kus tema seda teeb, teatas mees veidi segaduses näoga, et ta ei püüagi linde. Imestasin küll, aga plaanisin siis hoopis teise linnuhuvilisega ühendust võtta.

Paar päeva hiljem nägin linna vahel hobiornitoloog Peep Veedlat, kellega enda arust veidi aja eest linnujuttu olin ajanud. Veedlat nähes sain kohe aru, et ummikusse jooksnud jutuajamise olin pidanud hoopis kunagise Laekvere vallavolikogu esimehe (enam Laekvere valda pole) Eerik Lumistega. Tegelikult leiab nende kahe mehe kõrvutamisel sarnaseid jooni küll, kuid nii sarnased nad ka ei ole, et segamini võiks ajada. Kuna mul oli linnuteema nii mõttes, pidasin sellest pimestatuna sudokuentusiast Lumistet linnuspetsialistiks.

Merly Raudla

Jopesahina salvestis

Seda, et diktofon maha ununeb või lindistamine aparaadi olemasolust sõltumata ära ununeb, tuleb ikka ette – õnneks on märkmete tegemine ja mälu abiks.

Mõne aasta eest tegime pikka persoonilugu Marten Kuningaga. Vestlus oli mõnus. Jalutasime fotograaf Mariannega ühes Kuningaga Käsmu metsas, rääkisime elust ja loomingust ning oli väga vahva pealelõuna. Lugu aga diktofonist maha kirjutama asudes sain üllatuse osaliseks – lindistus koosnes valdavalt mu matkajope sahinast. Õnneks kõrva teritades oli võimalik jopesahina ja linnulaulu vahelt ka vestlust haarata ning pikk lugu jõudis leheveergudele nagu tarvis.

Kärt Devaney

Ka ajakirjanik võib ära eksida

Teadmise, et inimest tuleb täie tähelepanuga kuulata, sain kätte üsna kohe, kui ajakirjanikuna alustasin. Diktofonil punane lindistamistuluke põles ja jõulumaa perenaine jutustas õhinal. Kirjutama asunud, kuulsin üksnes vaikust. Lindistaja oli pausi peale jäänud. Ehmatus oli suur, aga tegelikult tuli jutt peaaegu sõna-sõnalt meelde ja lugu sai lehte.

Aastal 2011 filmitalgute korras ehk kogu rahvast kaasates valmiva täispika mängulise «ulme-dokumentaalfilmi» võttepaika üritasime koos fotograafiga tuvastada meile saadetud GPS-koordinaatide abil, aga leidsime end sügaval võpsikus, sääseparved tigedalt ümber auto pinisemas. Ja ei mingit «mahajäetud maja Varangu lähedal». Pisut mõelnud, arvas fotograaf, et tegelikult otsime kunagist Kandle koolimaja ja sinna oskab ta ilma juhistetagi sõita. Nii oligi.

Kiirustasin raamatu­esitluse konverentsile. Tundus, et jõuan napilt, aga majas oli kõik vaikne ja tühi. Kohalikult inimeselt sain teada, et olen kohale jõudnud päev varem.

Esietenduse eel oli kokku lepitud intervjuu lavastajaga, keda teadsin pigem nime kui näo järgi. Olin teatrikohvikus varakult kohal. Tuli üks mees, võttis tassi kohvi, istus kohviku teise otsa, seljaga minu poole. Ootasin. Viimaks võtsin telefoni ja helistasin. Mees haaras telefoni. Hakkasime naerma, kolisime ühe laua taha ja jutt läks käima.

Inna Grünfeldt

Vale soeng

Mõnikord võib tulla pauk luuavarrest. Head aastad tagasi noore ajakirjanikuna helistasin ühte kohalikku omavalitsusse, kus oli asutud vallavanemat umbusaldama. Kõnele vastas kohalik opositsioonipoliitik. Tutvustasin end ja selgitasin kõne põhjust. Soliidses keskeas meesterahvas kuulas mu ära, aga vastuse asemel ütles hoopis, et ma olen muidu kena noor naisterahvas, aga soeng on jama ja tukk teeb mind hulga vanemaks. Vot siis lugu.

Sarnane juhtum oli ühe kohaliku abilinnapeaga, kellele helistasin, taas mõistagi tööasjus. Kuna abilinnapeadega suhtleme palju, ei ole tarvidust helistades põhjalikku sissejuhatust ega tutvustusringi teha. Nii ka seekord, aga poliitik läks veelgi kaugemale ja kukkus tööjuttude asemel kiitma mu viimast sotsiaalmeediasse postitatud fotot.

Alati ei olda nii sõbralikud. Kunagi sai kirjutatud lugu autopesulatest ja hindu võrreldud. Selle peale tuli toimetusse pahane meesterahvas. Millega ta otseselt rahul ei olnud, ma teada ei saanudki, küll aga oli sõnum selge: naisterahvas peaks kirjutama rahvatantsust, mitte autopesulatest. Ja lood võiks lasta enne trükki minemist abikaasal üle vaadata!

Eva Samolberg-Palmi