Juhtkiri: aprillinalja uues kuues

Virumaa Teataja. Foto: Meelis Meilbaum

Eile oli 1. aprill ja nii mõnigi kavalpea viskas sel päeval sõpradele-tuttavatele täiesti lubatult mõne vembu. Tundub, et traditsioonilisi isikunalju tahmase nina või rebenenud rõivaeseme kohta tehakse praegusel ajal pigem harva, aga samas on levinud laiema põhjaga naljad, mis näitavad mõnda tavapärast asja või kohta uue nurga alt. Mõni selline teeb tuju hoobilt heaks.

Lääne-Virumaa keskraamatukogu Facebooki postitus, kus anti teada, et raamatukogus saab nüüd ka raha lugeda, ning oli lisatud põhjalik selgitus, kus ja kuidas on võimalik seda teha, mõjus oma kontekstipaljuses igas mõttes värskendavalt. Hea nali teeb ikka päeva paremaks. Ja mitte ainult 1. aprillil.

Elurõõmsates peredes võiks aga ikka nalja edasi visata – seal ju teatakse, kui arenenud on kellegi huumorisoon.

Ajalehes aprillinalja läbimõtlematult teha ei saa, sest inimesed on muutunud tundlikuks ja naljana mõeldud nupukese lõppu tuleks kirjutada «nali». Ühiskonna valulävi on läinud järjest madalamaks ning inimesed kipuvad otsesõnu võtma kõike, mida loevad. Probleem on ka selles, et veebiavarustesse paisatud aprillinaljad jäävad sinna ringlema ka 2. ja

3. aprillil ning võibolla järgnevatelgi päevadel, kui neid just spetsiaalselt ei kustutata, ja kuna pealiskaudsel lugemisel avaldamise kuupäeva ei jälgita, hakataksegi naljakesi tõe pähe võtma.

Elurõõmsates peredes võiks aga ikka nalja edasi visata – seal ju teatakse, kui arenenud on kellegi huumorisoon. Ühtede jaoks on saunapõranda külge kinni naelutatud plätud naljakad, teised näevad siin täiesti rumalat tempu. Ühed naeravad väite peale «sul on otsaesine must» südamest, teiste arvates on selline nali vaimuvaene.

Uksest ja aknast hakkavad sisse pressima ameerikapärased tüngad, aga muidu paistab, et majanduses ja ühiskonnas valitsev olukord on inimesi sedavõrd muserdanud, et naljatamise jaoks ei jätku enam jõudu. Millest on muidugi tuline kahju, sest huumor on loov eneseväljenduse viis.