Käes on karulauguaeg! Loodusmuuseumi ekspert õpetab, mida enne metsaminekut teadma peab

Esimesed õrnad karulaugulehed on mullast väljas. Foto: Marianne Loorents

Karulauk (Allium ursinum) on üks esimesi kevadekuulutajaid, mis oma vitamiinidest pungil rohelusega eestlaste toidulaual armastatud lemmikuks on saanud. Tänu olnud soojadele ilmadele on esimesed karulauguhakatised end juba mullast välja pressinud. Mida peab aga enne metsa minemist teadma?

Eesti loodusmuuseumi eksperdid ütlevad, et kõige tähtsam on korjates kindel olla, et tegemist on tõepoolest karulauguga. Kõige sagedasem taim, millega teda segamini aetakse, on harilik siniliilia ehk silla (Scilla siberica), aga ka piibeleht ehk maikelluke (Convallaria majalis) ja harilik sügislill (Colchicum autumnale). «Piibeleht on väga mürgine taim – mürgine on isegi vaasivesi, kus maikellukesekimpu hoitud,» tähendab Eesti loodusmuuseumi botaanik Jana-Maria Habicht. «Nii et selle taime söömine lõppeb tõenäoliselt väga tõsise mürgistuse või isegi surmaga. Sügislill on samuti eluohtlikult mürgine – kui süüa sügislille lehti või sibulat, siis haiglast ei pääse.»

Noored karulaugu- ja sillataimed on üsna sarnased, kasvades aga muutuvad karulaugu lehed keskosast veidi laiemaks, mistõttu nad meenutavadki natuke piibelehte ja sügislille. Ka paljud teised vast tärganud lilled võivad esialgu välimuselt karulauku meenutada. «Üsna kindel tunnus karulaugu eristamiseks on aga talle omane tugev küüslaugulõhn. Niisiis tasuks karulauku korjata ainult siis, kui oled veendunud, et tegemist on just selle taimega,» ütleb Habicht. Kui aga pole taime liigis kindel, siis jäta korjamata! Meeles tasub hoida sedagi, et ka karulauk, rahvapäraselt metsküüslauk, võib tundlikuma organismiga inimesel tekitada liigse söömise järel seedehäireid, kõhuvalu, iiveldust ja oksendamist.