/nginx/o/2024/04/04/15983033t1hd73b.jpg)
Eestlased olid teada-tuntud selle poolest, et täitsid Vene riigi lolluseid saksa täpsusega. Eesti riigil on plaan panna rannakaluritele peale samasugused püügiandmestiku esitamise kohustused, nagu on traallaevastikul, ja need hakkavad kehtima õige pea ehk 1. juulil.
Igasuguseid regulatsioone välja töötades tuleb selgelt aru anda ja mõista püüda, mida need lõppkasutaja jaoks tähendavad. Kaunis kummaline võib olla vaatepilt, kus merel paadis loksuval kaluril on lisaks võrkudele ja mõrdadele ühel hetkel näpus nutiseade, et saaks ikka üles tähendatud kõik, mis merest välja püütud. Kalad tuleb ju ka kaaluda. Ametnike hinnangul on reaalajas esitatud andmed erinevalt paberil esitatutest vähem manipuleeritavad. See võimaldab kalapüügi ja kala käitlemise üle tõhusamalt järelevalvet kavandada.
Ette rutates võib vaid mõistatada seda, kas mõõdetavus tähendab ka maksustamist.
Statistika on tore võrdlusandmete kõrvutamiseks, kuid kas rannakalurite püügimahud on siis tõesti nii suured, et need traalipüügi kõrval olulist rolli mängivad? Ette rutates võib vaid mõistatada, kas mõõdetavus tähendab ka maksustamist. Potentsiaal selleks on igatahes olemas.
Paradoksaalne on kõnealuse juhtumi juures see, et kui Euroopa Liidus rakendub uus nõue lausaliselt 2028. aasta 10. jaanuarist, siis Eesti valitsus otsustas määruse jõustada juba kolm ja pool aastat varem. Lisaks nõuab riik, et rannakalurid täidaksid uut regulatsiooni isegi punktuaalsemalt, kui see Euroopa Liidu eeskirjades ette nähtud on. Eesti on ametnike riik ning Brüsselist saabunud uutele kohustustele keerab siinne ametnikkond veel mõnuga vinti peale.
Kas võiks veel jäigemaks minna? Peagi saabub aeg, mil Brüsselis tehakse otsus, et nutiseadme tabelisse tuleb märkida ka suhu pistetud kalapalade arv ja umbmäärane kaal. Eesti kalamehed toksivad kaldal, paadi sees ja paadi all nutiseadmesse andmeid, samal ajal kui Peipsi Venemaa-poolses osas viskavad kalurid mõrrad sisse ja tõmbavad veekogu tühjaks.
/nginx/o/2024/10/18/16427063t1h217a.png)