Repliik: põlisrahvas ja põliskodu

Kristian Kaiva. Foto: Ain Liiva

Põliskodu hoov igatseb peremehe kätt, aga vastupidi traditsioonidele surutakse inimest linna ja kaubanduskettide püünisesse.

Vanavanaisa ehitatud palkmaja seinad ei hoia enam sooja sama hästi kui uusarenduses A-energiaklassiga hoone müürid. Üks direktiiv teise otsa tõmbab nööri tavalise maainimese kõri ümber üha rohkem pingule. Mets, põllumaa ja kodulaht on muutumas eemalt vaadatavaks luksuseks. Lihtsad kuldsed käed ja töötahe asenduvad tasapisi tehisaru loodud vormidega ning puuduvad teadmised ei tule enam raamatust, vaid võrgu vahendusel.

Tasapisi ununeb oksast tilkuva kasemahla maitse, sest poeletilt pudelit haarata on lihtsam, ning kes teab, millal mõni ettekirjutus kevadisele nektarile keelu paneb. Ei tohi unustada, et need on just need väikesed hetked, mis meenutavad, et traditsioonide ja loodusega ühenduses olemine on hindamatu aare, mida ei leia ühegi kaubanduskeskuse riiulilt.