Nädala kaja: läbimõtlemata otsuste tegijatele tuleks kehtestada jobumaks

Siim Mihailov. Foto: Ain Liiva

Ega tali taeva jää, teadsid vanad eestlased. Samamoodi ei pidanud euro hinda kergitama, aga selle klausli välja käijad ei olnud paraku väga tuttavad inflatsiooni mõistega. Kui krooniaja lõpus sai Tallinna peenleiva pätsi kätte umbes 24 krooniga, siis tänasel päeval maksab pool pätsi juba üle 23 krooni (1,49 eurot).

Kõne all on olnud maksud ja peagi hakkab neid otseselt või kaudsemalt sisse sadama uksest ja aknast. Siinkohal on paslik teha meeldetuletuseks läbi pisuke rehkendus.

Eesti keskmine palk oli mullu viimases kvartalis statistikaameti andmetel 1904 eurot. Palga maksjale tähendab see pea 2550 euro suurust väljaminekut. Töötaja saab sellest kätte ümmarguselt 1500 eurot, mille kulutab rõõmsalt toodete ja teenuste peale. Käibemaks koorib sealt omakorda 330 eurot, mis tähendab, et puhastuluna jääb 2550-st järele 1170 eurot. Ja kõige selle juures taob astmelise tulumaksu küür just kõige valusamalt keskmise ja alla keskmise töötasu saajaid. Kas ja kui õiglane see on, jäägu igaühe enda otsustada.

Kiiruga tehtud maksumuudatuste kohta saab aina tuua üha jaburamaid näiteid. Olgu siinkohal nimetatud kohalikele omavalitsustele vigase kalkulaatori tõttu laekunud väiksem maamaks ja tulevikus autokollektsionääride automaksuna välja käidavad kopsakad summad. Võib vaid pead vangutada ja küsida, kui keskkonnakahjulik on museaalide omamine.

Virumaa Teatajas mullu 30. novembril ilmunud arvamusloos «Tõstame riigipiruka suuruse säilitamiseks veel makse» kirjutasin ühest Eesti poliitikust inspireerituna, et tulevikus tuleks kehtestada ka jobumaks, sest keskmine kodanik ei saa niikuinii mõhkugi aru ja lollidelt tulebki raha ära võtta, sest muidu nad teevad sellega midagi kurja.

Tänasel päeval leian ilma naljata, et jobumaksu võiks kehtestada küll, aga väheke teisele seltskonnale. Nimelt tuleks koormisi rakendada neile, kes suruvad läbi ja viivad ellu detailselt läbi mõtlemata otsuseid. Kui bürokraatia on asjaajamise juures läinud nii arutuks, et otsuse tegija ise ka ei saa aru, mille eest ta seisab, siis on midagi ikka väga valesti.