Kolumn: maailmade kokkupõrked

Teet Suur. Foto: Teet Suur

Käes on aeg, mil varakevadine külma ja sooja võitlus on veel tasavägine. Päikesekiired, kui need pilvede vahelt läbi pääsevad, on eriti soojad peale seda pikka talve ja õhus on tunda, et kõik ilus on veel ees. Saabuvad rändlinnud, loodusel on juba kevad südames ja isegi poliitikutel on käes kiire jooksuaeg, et oma uutesse pesadesse jõuda. Igaühel oma väike maailm, kus mõelda ja tegutseda.

Muidugi võivad need maailmad olla mikroskoopilised, vahel mahub mitu ühe inimese sisse heitlema; need võivad koosneda paarist inimesest kuni erinevate kogukondade, rahvaste ja riikideni välja. Väärtused, arusaamad ja reeglid on ühe maailma piires sarnased ning neid kannavad inimesed. Ümber on tavaliselt piirid ja silt, ühine nimetaja, see on harilikult teavitav, aga kõrvalseisjad võivad seda kasutada halvustavana. Oskus üksteise kõrval eksisteerida on suur kunst ja igavene väljakutse, millega igas mõõtkavas ühiskonnad endiselt hästi hakkama ei saa. Ihalus oma tõega laiutada ja teisi alla suruda on samuti igavene. Olles kindel oma tões, saab seda ikkagi müüa, kui piisavalt ahvatlevat hinda pakutakse.

Tihti kerkib esile uudis, kuidas isegi mõni kõrge tõe ja õigluse ametnik ei suuda ahvatlusele vastu panna ja on salamisi skeemivõrke kudunud.