Vaade: kuidas leida tasakaal?

Andres Tohver. Foto: Ain Liiva

Kaitseväge on kahtlemata vaja, eriti veel Eesti-sugusel väikeriigil, mille elu teeb keeruliseks ettearvamatu idanaaber. Vene-Ukraina sõda on näidanud, et Putin teeb ootamatuid käike, risti vastupidi sellele, mida ta avalikkuse ees lubab. Pole teada, millal ta võib üritada Baltikumi allutada.

Selge on ka see, et kaitseväge ei saa treenida üksnes laua taga, raamat peos, ja ka mitte üksnes arvutisimulaatoreid kasutades, ehkki kaasaegne sõjapidamine on kohati väga sarnane arvutimängudega. Vahel on vaja sõita päris tankiga keskpolügoonile, et seal lasud ära teha. Sama kehtib suurtükiväe, kuulipildurite ja jalameeste kohta.

Kasvav sõjaoht, mille tõttu Eesti sõjalised kulutused on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud, panevad laiendama olemasolevaid polügoone ja harjutusalasid. Need omakorda vajavad ohualasid, et õppused võimalikult turvalised oleksid. See käib nii Põhja- kui Lõuna-Eesti kohta.

Kuid medalil on ka teine pool. Eestis ei ole ühtegi täiesti inimtühja ala, sellist tundrat, kus kaitseväe õppused kedagi ei segaks. Ehkki Põhja-Eesti harjutusala piirkonnas ja vahetus naabruses on asustus hõre, elab seal siiski inimesi, luust ja lihast inimesi, kes on oma kodu soetanud arvestusega, et saavad seal rahus elada.

Kuidas leida tasakaal riigikaitse ja tavakodanike igapäevaelu vahel? Kui suur oleks õiglane talumistasu? Kuidas seda talumistasu kasutada? Need on küsimused, millele ei ole lihtsat vastust. Ees seisavad vaidlused ja arutelud, kus nimetatud küsimused selgeks vaieldakse. Loodetavasti ei hakata jaanalinnu kombel pead liiva sisse pistma, mis oleks küll lühiajaliselt mugav, kuid pikemas perspektiivis alatu nende inimeste suhtes, keda king praeguses olukorras kõige rohkem pigistab.