Repliik: saunalavalt metsseajahile

Kristian Kaiva. Foto: Ain Liiva

Ühel pimedal suveööl ekslesin abitult Muhumaa külateedel, kuna sõpradele vastu minnes oli mu jalgrattal kumm purunenud.

Kaaslased olid läinud teist teed ja ammu juba kohal, kui mina jalutasin alles kilomeetreid kodust eemal, ümber vaid saunalina ning jalas plätud. Abi paistis eemalt lähenevate tulede näol ja napist riietusest hoolimata tõstsin julgelt pöidla. Auto peatus ja aken lasti alla.

Maasturit juhtinud laigulistes riietes jahimees küsis, kas otsin kahte eksinud neiut, ning lisas, et viis nad juba sihtpunkti. Külamees pakkus küüti ja ütles, et ratta saan autos taha paigutada. Avasin tagaluugi ja nägin oma üllatuseks jahimehe käe läbi lõpu leidnud metssiga. Ei osanud kohe midagi arvata, kuid mees võttis kähku ratta ja paigutas osavalt looma peale.

Autosse istudes pidin laiutavate sileraudade kõrval endale ruumi tegema, kuid sõit läks kiiresti ja sellel pimedal suveööl jõudsid kõik peale metssea siiski õnnelikult koju.