KOMMENTAAR ⟩ Euroopa julgeolek vs. Eesti maavarad – kuidas leida säästlik kompromiss?

Aru-Lõuna paekivikarjääri killustiku purustamise ja sortimise sõlm. Tulevikus võidakse samast karjäärist kaevandada ka fosforiiti. Foto: Andres Tohver

Nii Euroopa kui ka kogu muu maailma fookus on viimastel aastatel eriti teravalt pöördunud kriitilistele toorainetele, sest geopoliitiliste väljakutsete ja majanduse ümberkujunemise valguses tekkinud tarnepuudused panevad meid tuleviku kohta teravaid küsimusi esitama. Rohkem kui kunagi varem on tähelepanu all säästev ja jätkusuutlik lähenemine meie ressurssidele – nii nagu Euroopas, nii ka Eestis ja eriti just Virumaal.

Oma ambitsioonika rohelise kokkuleppe strateegia näol on Euroopa Liit seadnud eesmärgiks muuta liidu majandust ning kaasajastada seda jätkusuutlikumaks ja vastupidavamaks. Et see saavutada, peab liit suurendama nii oma panust kui ka võimekust loota iseendale. Nii näebki Euroopa, et üheks võimaluseks selle sihi poole pürgimisel on kindlustada sotsiaalselt ja keskkonnasäästlikult vastutustundlik kriitiliste toorainete hankimine.

Kriitilised toorained on Euroopa mõistes need ressursid, millel on Euroopa majanduses võtmeroll, kuna neid kasutatakse laialdaselt erinevates tööstusharudes, kuid nende tarnimine on suures ohus. Euroopa Komisjon on avaldanud nimekirja 30 toorainest, mida peab kriitiliseks: sealhulgas on näiteks liitium, titaan, fosfor, muldmetallid, magneesium. Neid ressursse pole mitte ainult nende ainulaadsete omaduste tõttu vähe ja raske asendada, vaid ka nende kodumaine varu on üsna väike, mis tähendab suurt sõltuvust impordist väljastpoolt Euroopat – see võib aga kujuneda Euroopa autonoomiale ja vastupanuvõimele pikas plaanis ohukohaks.