Nädal kokku: Meeleheide, paanikanupp ja tühi munakoor

Katrin Uuspõld Foto: Arvet Mägi

Sel nädalal lõpetas Ateenas oma elu üks meeleheitel kreeklasest pensionär, kes hüvastijätukirjas süüdistas poliitikuid oma rahahädas. Tema enesetapp vallandas Kreeka pealinnas kokkupõrked meeleavaldajate ja politsei vahel.

Valitsuse juht märkis, et tuleb toetada inimesi, kes on meeleheitel. See on universaalne nõuanne. Kes ja kuidas peaks seda tegema? Kas piisab, kui me kõik märkame enda ümber abivajajaid ja neid aitame? Aga kui endagi ellujäämisega on tegemist, jäävad teised paraku tähelepanuta. Ja kui ühiskonnas on hädalised enamuses, ei piisa sellest, kui poliitik sõnades vaid ligimesearmastusele ja märkamisele rõhub.

Narva linnavolikogu on teatanud kavatsusest jagada koolilastele kaasaskantavaid alarmiseadmeid, et lapsed saaksid ohu korral endale tähelepanu tõmmata. Väikese Varvara traagiline hukk on muutnud ärevaks kohalikud inimesed ja püütakse teha, mis osatakse, sest elatakse hirmu all.

Turvaliselt tahame end kõik tunda. Lapsest vanurini. Kaitstuna varga, röövli, mõrtsuka eest. Ja oma tervise vingerpusside eest, mis meid hetkega abitusse olukorda võivad jätta. Kui igaühel meist oleks käel paanikanupp – kas jõuaks abi politsei ja kiirabi näol kiiremini kohale või ajaks hoopis esimese tunni jooksul teenistused valeväljakutsetega hulluks? Kas valitsejatel ja juhtidel tasub soodustada inimeste ümber kaitsetarade ehitamist või hoopis tegeleda probleemiga?

Käesolev nädal on tegelikult ju vaikne nädal. Reedene päev koguni punasega kalendrisse märgitud ning tööst vabaks antud – püha pidamiseks – suur reede, Kristuse ristilöömise päev. Eestlane on töökas inimene, püha pidamist on meil veel kõvasti õppida, sest iga sülle langenud vaba päeva kipume töökalt sisustama, sest on vaja kraamida, ehitada, saagida, kaevata jne.

Orjaaeg on aga me jaoks teatavasti möödas ning vaba mees võib endale puhkepäeva lubada küll!

Täna on vaikne laupäev ja homme ülestõusmispühad, mida eelkõige munade värvimisega tähistame, kuid millel hoopis sügavam tähendus.

Mulle meenub lugu ühest puuetega laste koolist. Õpetaja andis lastele ülesande võtta kooli kaasa midagi, mis näitab nende pühade tähendust. Kes tõi kaasa karbitäie tärganud muru, kes šokolaadijänese, kes kirju muna. Üks poiss hoidis aga peos munakoort. Õpetaja küsimusele, miks sa tühja munakoore tõid, vastas poiss: “Aga haud oli ju tühi ...”